Elektroonilise side seaduse alusel teostatav ebaseaduslik andmete kogumine näitab ilmekalt, kuidas riigiasutustes ja avalikkuses on maad võtnud jaanalinnupoliitika, mille tulemusel pigistatakse põhiõigusi rikkuvate seaduste ja praktikate ees silm kinni või peidetakse pea liiva alla, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.  

Tänuväärselt tõid advokaadibüroo Sorainen esindajad Kätlin Sehver ja Carri Ginter avalikkuse ette probleemi, millest ühiskonna valdav enamus ei teadnud senini midagi.

Eestis toimub nimelt elektroonilise side seaduse alusel massiline elektroonilise side andmete kogumine ja kasutamine. Täpsemalt seisneb probleem aga selles, et juba 2014. aastal kuulutas Euroopa Kohus sellise tegevuse aluseks olnud Euroopa Liidu direktiivi inimõigustega vastuolus olevaks. Eesti seaduses kehtivad aga tänini Euroopa Kohtu otsustega kehtetuks tunnistatud direktiivi alusel sisse viidud normid, millega kohustatakse kõiki sideettevõtjaid koguma ja säilitama andmeid kõigi telefoni, internetti ja muid sideteenuseid kasutavate kodanike käitumise kohta.

Omal ajal tekitas 2006. aastal välja antud elektroonilist andmekasutust reguleeriv direktiiv Euroopa Liidu liikmesriikides tõsise debati. Kuigi paljud riigid, nende seas ka Eesti, viisid direktiivi nõuded sisse oma maa vastavatesse seadustesse, tekitas see mitmetes liikmesriikides jõulist vastuseisu. Aastal 2014 võttis Euroopa Kohus asjas Digital Rights Ireland seisukoha kodanike privaatsuse kaitseks, tühistades 2006. aasta direktiivi.

2014. aasta otsuses võetud seisukohti kinnitas Euroopa Kohus ka 2016. aastal asjas Tele2 Sverige, toonitades, et liikmesriikide seadused tuleb viia vastavusse Euroopa Põhiõiguste Hartaga ehk teiste sõnadega 2006. aasta direktiivi alusel tehtud seadusemuudatused tuleb tühistada, sest ka need ei ole sarnaselt 2006. aasta direktiiviga kooskõlas isikute õigusega eraelu puutumatusele. Tänaseks on seda teinud juba 11 Euroopa Liidu liikmesriiki, teiste seas ka Poola ja Saksamaa – ent mitte Eesti.

Milliseid andmeid kehtiva elektroonilise side seaduse alusel kogutakse, kes seda teeb ja kellel on nendele juurdepääs?

Riigiasutustes ja avalikkuses on maad võtnud jaanalinnupoliitika, mille tulemusel pigistatakse põhiõigusi riivavate seaduste ja praktikate ees silm kinni või peidetakse pea liiva alla.

Kohustuse koguda ja talletada andmeid aasta jooksul asetab seadus sideettevõtjate ehk telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse või internetiteenuse pakkuja õlule. Sideteenuse pakkujad on elektroonilise side seaduse järgi kohustatud säilitama muu hulgas helistaja ja vastuvõtja numbrit ja nime, kõne alguse ja lõpu kuupäeva, helistaja ja vastuvõtja rahvusvahelist mobiilside tunnust (IMSI) ja mobiilside terminaalseadme tunnust (IMEI) ning helistaja tugijaama geograafilist positsiooni.

Internetiteenuse pakkuja peab aga lisaks kliendi isikuandmetele, kasutajatunnustele ja paljule muule olulisele talletama ka internetiseansi alguse ja lõpu kuupäeva ja kellaaega, nagu ka e-posti sisse- ja väljalogimise kuupäeva ja kellaaega.

Neid andmed peab teenusepakkuja vastava ametiasutuse nõudmisel edastama uurimisasutustele, jälitusasutustele, prokuratuurile ja kohtule, julgeolekuasutustele, Andmekaitse Inspektsioonile, Finantsinspektsioonile, Keskkonnainspektsioonile, Politsei- ja Piirivalveametile, Kaitsepolitseile ning Maksu- ja Tolliametile, tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt aga ka menetlust läbi viivale tsiviilkohtule. Andmete edastamine peab toimuma kiireloomulise järelpärimise korral esimesel võimalusel, kuid mitte kauem kui kümne tunni jooksul, muudel juhtudel kuni kümne tööpäeva jooksul järelpärimise saamisest.

Seaduses sätestatud nõudmised peaksid panema iga vabadust hindava inimese sügavalt järele mõtlema, eriti olukorras, kus selline tegevus ning selle aluseks olev seadus on Euroopa Kohtu lahendite valguses õigusvastane.

Olukorra tõsidust toonitavad ka Ginter ja Sehver: “Privaatsust kärpida ja ulatuslikult andmeid koguda on üldiselt omane totalitaarsetele režiimidele, kelle huvides on, et ei väljendataks võimule mittesobivaid ideid ja seisukohti. See, et riigile on kõigi oma kodanike viimase aasta käimiste ja suhtlemiste andmed igal ajal kättesaadavad, ei tohiks olla 21. sajandi demokraatliku ja inimõigusi austava lääne ühiskonna uus reaalsus.”

Mida kostub aga vastuseks justiitsministeeriumist, olukorras, kus kõnealune õigusrikkumine toimub Eestis juba pikemat aega ja teadlikult?

Praegu näiliselt inimõiguste eest seisvad ja ulatuslikku riiklikku rahastust nautivad pseudokodanikuühendused, nagu näiteks vasakliberaalsele ideoloogiatööle pühendunud Eesti Inimõiguste Keskus, on pigem osaks probleemist, mitte selle lahendusest.

“Kätlin Sehver ja Carri Ginter ilmselt ei tea, et Eesti on EL-i nõukogu eesistujana viimase poole aasta jooksul juhtinud töögruppi, mis pakub lahendusi sideandmete säilitamiseks, nii et Euroopa Kohtu seatud kriteeriumid oleksid täidetud. (…) Just nende arutelude tulemusel saavad kõik liikmesriigid, sealhulgas Eesti, oma riigisisese õiguse üle vaadata. Sideandmete säilitamise õigusliku raamistiku revisjon seega juba käib,” kirjutab ministeeriumi asekantsler Kristel Siitam-Nyiri vastuseks Ginteri ja Sehveri artiklile.

Igal juhul näitab meil, aga ka paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kujunenud olukord taas ilmekalt, kuidas riigiasutustes ja avalikkuses on maad võtnud jaanalinnupoliitika, mille tulemusel pigistatakse põhiõigusi riivavate seaduste ja praktikate ees silm kinni või peidetakse pea liiva alla.

Sellises olukorras lasub peamine vastutus alati juristidel, ametnikel ja meedial, kes peaks valusad teemad avalikkuse tähelepanu keskmesse tõstma ja neid seal hoidma seni, kuni probleem on saanud lahenduse.

Riigi ametnikkonna esindaja jutt, et peale nelja aastat ebaseaduslikku sideandmete kogumist seaduse ülevaatamise teemaline arutelu – mitte seaduse muutmine! – “juba käib”, ei veena kedagi ning mõjub pigem avalikkust pilkavana. Antud olukorras aktualiseerub taas hädavajadus tõeliste kodanikuühiskonna organisatsioonide järele, mis seisaksid tõeliste kodanikuõiguste ja -vabaduste kaitsel, selle asemel et tantsida süvariigi pilli järele.

Praegu näiliselt inimõiguste eest seisvad ja ulatuslikku riiklikku rahastust nautivad pseudokodanikuühendused, nagu näiteks vasakliberaalsele ideoloogiatööle pühendunud Eesti Inimõiguste Keskus, on pigem osaks probleemist, mitte selle lahendusest.

Elektroonilise side seadusega seonduvatest probleemidest lähema arusaama kujundamiseks soovitame tutvuda Kätlin Helena Sehveri magistritööga, Piret Schasmini magistritööga, Euroopa Kohtu endise kohtuniku Uno Lõhmuse temaatiliste artiklitega ajakirjas Juridica (vt siit ja siit) ning samas väljaandes avaldatud Carri Ginteri ja Piret Schasmini artikliga.

Fookuses: elektroonilise side seadus on raskelt õigusvastane

Advokaadid: Eesti riik rikub elektroonilise side andmeid kogudes ja kasutades teadlikult ja räigelt inimõigusi

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!