Portaal Objektiiv seisab vaba, ausa, väärika, julge ja aruka Eesti eest. Me leiame, et orjameelsus ja võõraste isandate – olgu need idas või läänes – huvide teenimine ei aita meie julgeolekut tagada ega üles ehitada stabiilset, harmoonilist ja õitsvat ühiskonda, deklareerib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Viimase veerandsajandi jooksul on Eesti ühiskondlik-poliitiline eliit tõotanud meie rahvale kahte põhilist asja – jõukust ning kaitset idanaabri eest. Meile kinnitatakse, et neid asju on võimalik saavutada vaid üha sügavamalt Läänega integreerudes. Esimest tagavat Euroopa Liit, teist pakub NATO.
Üldisemalt on meie ees pakkumine: Eesti peab saama osaks globalistlikust maailmakorraldusest, kus präänikuks on mitmesugused liberaalsed vabadused ja materiaalne heaolu. Ja ei saa öelda, et meie maal pool sajandit kestnud sotsialistliku eksperimendi üle elanud ning idanaabri metsikuid ja barbaarseid tegusid mäletav rahvas ei laseks end sellest pakkumisest ahvatleda.
Üldisemalt on meie ees pakkumine: Eesti peab saama osaks globalistlikust maailmakorraldusest, kus präänikuks on mitmesugused liberaalsed vabadused ja materiaalne heaolu.
Kuid sellel valikul on paraku oma hind. Materiaalse heaolu väljavaadetest ja loodetavast julgeolekugarantiist peibutatud väikerahvas peab kinni maksma suurriikide ja globalistliku eliidi ambitsioonid. Euroopa Liidus käivad asjad Saksamaa tahtmise järgi – ja Eesti püüab olla Saksamaa ja ELi juhtide silmis oivik. Julgeolekupoliitikas oleme orienteeritud Ameerika Ühendriikidele, mis tähendab, et meil tuleb omaks võtta selline arusaam maailma asjadest, nagu see on parasjagu USA-d valitseval seltskonnal, sõltumata selle arusaama vastavusest õigluse põhimõttele. Ja nagu üha ilmsemaks saab, pole vahet, kes on USA president – selle riigi (nagu ilmselt ka paljude teiste riikide) poliitikat suunab "süvariigiks" nimetatav korporatiivne jõud.
Nii me käime võõrastes sõdades ja kiidame neile takka, maksame või vähemalt garanteerime võõraid võlgu, osaleme innukalt võõraste poliitiliste projektide elluviimises, müüme oma maa lääne korporatsioonidele, anname oma rahva välispankade orjusse ja kehtestame kuskil mujal välja töötatud seadusi. Kui vaja, järgnesime USA-le Iraaki, vaatamata Lääne-Euroopa riigijuhtide kriitikale. Kui vaja, leidsime välismaiste pankade halbade laenude tagamiseks sadu miljoneid – ja tõstsime siis oma rahvale makse. Kui vaja, olime "solidaarsed Euroopaga" ja nõustusime kõige absurdsemate kvootide ja direktiividega, mille tagajärgi, muide, tunnevad ennekõike kohalikud omavalitsused, ettevõtjad, tavalised inimesed, aga mitte kunagi "eliit".
"Aga me istume laua taga," öeldakse õigustuseks. Tegelikult oleme mutrike, mis püüab olla võimalikult hästi õlitatud, et võõra süsteemi jaoks head tööd teha. Kui keegi avaldab kahtlust, kas see ikka vastab meie huvidele, öeldakse vastu: aga vaadake Gruusiat, Ukrainat, Moldovat ja teisi sarnaseid riike, mis on langenud Venemaa sekkumise ohvriks ning kus on kõrge korruptsiooni- ja madal elatustase. Kas te siis sellist Eestit tahate?
Aga tuleb selgelt välja öelda, et rehepaplusega segatud orjameelsus on meie riigi ja selle poliitilise eliidi suurim probleem.
Ei, ei taha. Aga tuleb selgelt välja öelda, et rehepaplusega segatud orjameelsus on meie riigi ja selle poliitilise eliidi suurim probleem. Usutakse, et meie rahvuslikud huvid – mis taandatakse üksnes materiaalsele heaolule ja kaitsele idanaabri võimaliku omavoli eest – on tagatud kõige paremini siis, kui me oleme oma praegustele peremeestele tingimusteta lojaalsed. See mentaliteet on poliitilistest, akadeemilistest ja ka ajakirjanduslikest võimustruktuuridest nii sügavalt läbi imbunud, et püüdlust sellest eemalduda nähakse peaaegu et ketserluse ja reeturlikkusena. Üleskutse, et vaba ja väärika rahva ja riigina peaks juhinduma ennekõike mitte pragmaatilistest kalkulatsioonidest, vaid moraalsetest ideaalidest, ei lange üksnes kurtidele kõrvadele, vaid pälvib sageli lausa raevukalt agressiivse vastureaktsiooni.
Kui ajalugu peaks jälle suunda muutma ja Eesti peaks Venemaa mõjusfääri tagasi langema, pole raske ennustada, et toimub eliidi kiire ümberorienteerumine ja me saame teada, et meie ühiskonna stabiilsuse, sotsiaalse õigluse ja välise julgeoleku tagajaks on ainuüksi suur Venemaa, kellega meid seovad ajaloolised sidemed. Poliitikud ja ärimehed hakkavad taas Moskvas käima, kunagi õpitud vene keel tuletatakse jälle meelde. Meie kavalpead otsivad viise, kuidas Venemaalt kasulikke tehinguid välja meelitada. Leitakse, et Putini Venemaal pole tegelikult häda midagi ja vähemalt pederastid hoiab ta kindla käega vaos. Need, kes ütlevad, et niisugused pragmaatilised sobingud on vääritud ja madalad, tembeldatakse sarnaselt praeguse ajaga välisjõudude käsilasteks ja kasulikeks idiootideks.
Huvitaval kombel seostub ülalöeldu otseselt infosõjaga portaali Objektiiv ümber. Viimastel päevadel on meedias olnud palju juttu nn alternatiivsetest kanalitest ja nende pakutavast "alternatiivsest tõest", Venemaale kasuliku narratiivi esitamisest jms. Tegelikult ei ole küsimus ühe või teise uudistekanali pakutava info ja analüüsi kvaliteedis, vaid selles, et valitsev "narratiiv" (väike, aga tubli Eesti käib koos kogu progressiivse inimkonnaga vankumatult ühte sammu) ei tundu üha enamate inimeste jaoks enam veenev või isegi eetiline. Ja see ajab nomenklatuursed poliitika- ja meediategelased paanikasse.
Eesti vajab tõelist eliiti, nii poliitilist kui kultuurilist eliiti, kes näitaks inimestele väärikuses teed.
Objektiiv on kogu aeg seisnud vaba, ausa, väärika, julge ja aruka Eesti eest. Ühe propagandistliku narratiivi (näiteks Lääne globalistide oma) väljavahetamine teise (näiteks Kremli pakutava) vastu ei muuda meie arvates mitte midagi. Me leiame, et orjameelsus ja võõraste isandate – olgu need idas või läänes – huvide teenimine ei aita meie julgeolekut tagada ega üles ehitada stabiilset, harmoonilist ja õitsvat ühiskonda. Eesti vajab tõelist eliiti, nii poliitilist kui kultuurilist eliiti, kes näitaks inimestele väärikuses teed. Eesti vajab lisaks materiaalsele heaolule ka vaimsete väärtuste ausse tõstmist, sest just viimased on terve ja tugeva ühiskonna vundamendiks.
Objektiivi tegijad on kogu aeg rõhutanud ja teevad seda ka nüüd: just sellepärast seisame me Euroopa kristliku tsivilisatsiooni kultuuriliste ja moraalsete saavutuste ning nende aluseks olevate tõdede eest, et need pakuvad reaalset alternatiivi nii Läänt kui Venemaad lammutavale revolutsioonilisele liikumisele selle erinevates väljendusvormides. Väikerahvana oleme oma ajaloos kogenud palju negatiivset ja õppinud laveerimist. Kuid selleks, et saada vaimult suureks ja seejärel ühiskonnana tugevaks ning seada prioriteedid õigeks, peame ületama endis orjameelsuse ning tahtma elada vaba ja väärika rahvana.