Eesti kui e-riigi mainest on hoopis olulisem see, et meie riik oleks aus ja õiglane, oma kodanikega arvestav ja ühiste huvide eest seisev, aga mitte võimu teostamise vahend valitud seltskonna (olgu siis progressistide-liberaalide või vasakpoolsete kultuurirevolutsionääride) käes, kes pressib oma agendat läbi maksku mis maksab, deklareerib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Sel nädalal jõudis avalikkuse ette info turvariskist Eesti ID-kaardi kiibis. Mõned poliitikud – näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme – nõudsid e-valimiste ärajätmist. Progressistide leeris puhkes oodatult hädakisa – kaalul olevat Eesti riigi maine, usaldust e-riigi vastu ei tohtivat kergekäeliselt vahetada poliitiliseks populistlikuks peenrahaks, last ei tohi pesuveega välja visata jne, jne. Viimased lausungid pärinevad Reformierakonna õukonnaleheks peetava Postimehe juhtkirjast, Reformierakonna esimees Hanno Pevkur aga ütles: "Kui küsimus on e-teenuste usaldusväärsuses ja Eesti riigi maines, siis see ei ole koht poliitilisteks punktivõttudeks."
"Hüsteerilisi reaktsioone" taunis ka endine riigipea, e-riigi üks eestkõnelejaid Toomas Hendrik Ilves: "Mille üle ma olen kõige rohkem mures, on just need hüsteerilised reaktsioonid, mida me näeme eeskätt Eestis, aga juba ka ühes artiklis, mis ilmus Suurbritannias, kus mõnitati e-valitsemist."
Voilà! Nagu ikka, taandub kõik sellele, et üldsusele on kingitud midagi ilusat ja progressiivset, mis tõstab Eesti mainet ja mida ei tohi usaldamatuse külvamisega kõigutada. Vastalised on lihtsalt populistid ja töötavad Putini Venemaa heaks või on vähemalt Peipsi-taguste kasulikud idioodid.
E-valimiste põhilisimaks probleemiks ei pea kriitikud siiski niivõrd võimalikke turvaauke (mida ei saa loomulikult ignoreerida) kui just kontrollitavust. 2015. aastal kirjutas MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder, et e-valimiste puhul on küsimuseks otsast lõpuni kontrollitavus. Samamoodi kordab nüüd IT-spetsialist Tarmo Kaldma, et e-valimiste suurim probleem endiselt kontrolli puudumine: "Idee poolest süsteem töötab, aga kui puudub otsast-otsani süsteemi kontrollimise võimalus ja kogu usaldusväärsus toetub ainult korraldajate au peale, on olukord rabe. […] Mind häirib see põhimõtteline nähtamatus, mis serverite pool toimub… Praegu on tegemist süsteemiga, kuhu keegi ligi ei pääse, seega ei tea keegi, mis seal päriselt toimub."
Seetõttu pole midagi imelikku selles, et on inimesi, kes usuvad, et võimulolijatel või teatud ringkondadel on võimalik valimistulemusi – seda just e-häälte osas – mingil viisil "korrigeerida". Tõsi, sobi saab teha ka traditsiooniliste hääletussedelitega, kuid see nõuaks palju enamate inimeste kaasamist valimispettusse. Pealegi saab valimissedeleid kasvõi mitu korda üle lugeda, süsteemist kustutatud e-hääli aga mitte.
Valimisprotseduuride läbipaistvus ja usaldusväärsus on seega demokraatia legitiimsuse seisukohalt ülioluline. Skeptikute demoniseerimise ja Eesti riigi propagandistliku enesekuvandi upitamise asemel tuleks teha kõik selleks, et tekitada inimestes usaldus oma riigi ja ausate valimiste vastu. Paraku näeme riigivalitsemises päevast päeva poliitikute küünilisi manipulatsioone, JOKK-itamist, ajupesu korraldamist, teisitimõtlejate halvustamist ja muud seesugust – ikka oma erakondlike või isiklike eesmärkide saavutamise nimel.
Ülal viidatud juhtkirja kõrval ilmus Postimehes ka Erkki Bahovski arvamuslugu, mis räägib küll teisest teemast, kuid milles tuleb iseloomulikult esile sama vastandus (head liberaalse demokraatia ehitajad versus agendid, trollid ja kasulikud idioodid):
"Sotsiaalmeedias olevat mitut sorti rahvast – otsesed Vene-agendid ja trolliarmee, kuid ka need, kellele ei meeldi lääne liberaalsed väärtused ega nn kasulikud idioodid, kes ei saa isegi aru, kelle poolel nad selles sõjas on. See on karm hinnang, kuid vaadates Eesti sotsiaalmeedias toimuvat, on mul kahtlane tunne, et Galeottil on vägagi õigus."
Kui progressistide jaoks on kõik peale nende endi Venemaa agendid, trollid, kasulikud idioodid või lihtsalt kahtlane element, kellele ei meeldi lääne liberaalsed väärtused, siis ei saagi üldisemas plaanis usaldust tekkida. Tekib vaid juurde inimesi, kes tunnevad, et nende moraalsed põhimõtted, vaated ühiskonnale ja visioonid trambitakse mutta, neist sõidetakse külmalt üle, nad lükatakse kuhugi ühiskonna äärealadele. Miks nad peaksidki usaldama selliselt käituva võimu või poliitilise "eliidi" kinnitusi, et kõik on kõige paremas korras?
Eesti kui e-riigi mainest on hoopis olulisem see, et meie riik oleks aus ja õiglane, oma kodanikega arvestav ja ühiste huvide eest seisev, aga mitte võimu teostamise vahend valitud seltskonna (olgu siis progressistide-liberaalide või vasakpoolsete kultuurirevolutsionääride) käes, kes pressib oma agendat läbi maksku mis maksab.