Emakeele hoidmine ja arendamine ülikoolides on Eesti riigi, aga eelkõige akadeemilise eliidi moraalne kohustus. Kui rahvas, kes peab oma identiteedi ja rahvusliku kuuluvuse aluseks just nimelt keelt, ei saa sellega omaenda riigis hakkama, siis millega ta üldse hakkama saab, küsib Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Kahetsusväärselt harva juhtub Eestis seda, et riiklikke preemiaid pälviksid neid tõeliselt väärivad isiksused. Emeriitprofessor Ülo Vooglaidile jagatud elutööpreemia auhind kuulub aga täpselt nende harvade erandite hulka. Kasutame juhtkirjas võimalust soovida teenekale sotsioloogile ja mõtlejale, kes on arvukaid kordi Objektiivi raadiosaadetes ja intervjuudes üles astunud ja teeb seda ka täna, kogu Objektiivi toimetuse poolt südamest palju õnne!

Et preemia läks kahtlemata õigele mehele, annab tunnistust kasvõi see, et kohe auhinnale järgnenud päeval juhtis teenekas professor valgusvihu probleemile, millest kogu kodumaine akadeemiline pere armastab üksmeelselt vakatada.

Kõrvulukustavat vaikust katkestades tunnistas Ülo Vooglaid, et eesti keele järjest vähenev kasutamine ülikoolides võrdub riigireetmisega.

“Ma väga-väga muretsen selle pärast, et kuidagi hiilib mingisuguste ettekäänete varal sisse eesti keele nurkasurumine. Ma arvan, et see on palju hullem riigireetmine, kui mingisugused Dressenid on suutnud. See on äärmiselt ohtlik ja mina ei usu, et ülikoolis õppejõud või rektorid või prorektorid ei saa aru, mis nad teevad. Ma arvan, et nad saavad aru ja teevad meelega,” rääkis Ülo Vooglaid ERR-i vahendusel.

Näiteid eesti keele nurkasurumisest leidub kasvõi eelmisest aastast, kui teadlikuma lehelugejani jõudis uudis, et Tartu Ülikoolis ei ole enam võimalik õppida magistriõppe tasandil eesti keeles filosoofiat. Kõige jaburamalt väljendus eesti keele täbar olukord aga selles, kui aastapäevad tagasi pidi Eesti mõtteloo professoriks kandideerija oma venia legendi loengu pidama hoopis inglise keeles.

Sellise olukorra on tinginud pragmatism ühiskonna üha laiemalt levinud alushoiakuna ühes enesekolonisatsiooniks igakülgset valmisolekut väljendava poliitilise, aga ka akadeemilise ladvikuga. Kui Eesti mõtteloo professorid peavad Emajõe Ateena rahvusülikoolis loenguid inglise keeles, siis väljendub selles teatav rahvusväsimus, ehk võiks öelda isegi rahvustülpimus, mis võimust võtnud vaimsusena tagandab vaikselt, aga kindlalt elava rahvuskultuuri ilmingud museaalsesse seisundisse.

Suure meediakäraga avatud Eesti Rahva Muuseumi hiiglaslik sarkofaag keset vana Liivimaa Raadi põlde ühes pidevalt rikkis ja seestpoolt hallitava vabadusristiga pealinnas, kirjeldavad rahvusväsimuse sümboolse väljendusena suhteliselt hästi ühe eksistentsi ääremail kõlkuva väikerahva vaimu.

On selge, et igasugune kultuur, kaasa arvatud emakeelne akadeemiline kultuur, on elus üksnes sellisel juhul, kui ta liigub ja areneb. Kestva ja tasakaaluka arengu eelduste hulka kuuluvad aga mõlemad tasandid – ühelt poolt säilitamine ja pärandi väärtustamine, selle tundmine ja selles orienteerumine, teiselt poolt aga pärandi arendamine ja aktiivne edasiandmine.

Kui eesti keel ei ole pidevas kasutamises ja arengus, kui tema kaudu ei otsita aktiivset väljendust üheaegselt antiikfilosoofia ja kirikuisade teoloogia põhimõistetele kui ka uuema teaduse sisule, muutub meie emakeel taaskord köögikeeleks, nagu osutab Ülo Vooglaid Objektiivile antud intervjuus.

Irooniline on see, et seekord ei sünni Eesti keele ja kultuuri kõrvaletõrjumine mitte võõrvõimude survel või saksa aadelkonna kultuuriteadliku üleoleku saatel, vaid meie oma rahva ja riigi kaasabil. Professor Rein Taageperat parafraseerides võiks küsida: mis rahvas see selline on, kes elas musta ja punase katku üle, aga kellele vabadus ja heaolu kipuvad käima nii demograafilises, kultuurilises kui ka akadeemilises plaanis üle jõu?

Igal juhul tuleb nõustuda professor Ülo Vooglaidi sõnadega, et meie emakeele hoidmine ja arendamine ülikoolides on Eesti riigi, aga eelkõige meie haritlaskonna ja akadeemilise eliidi moraalne kohustus.

Kui rahvas, kes peab oma identiteedi ja rahvusliku kuuluvuse aluseks just nimelt keelt, ei saa sellega omaenda riigis hakkama, siis millega ta üldse hakkama saab?

Ülo Vooglaid: emakeele hoidmine ja arendamine on ülikoolide moraalne kohustus!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!