Eelmisel neljapäeval riigikogus toimunud sotside propagandaüritust jälgides leidis taas kinnitust, et kui Eesti poliitilisel maastikul saab üldse rääkida diktatuuri ihalevatest radikaalidest, siis on nendeks just sotsid. Seda enam on naeruväärne, et just see seltskond püüab end esitleda liberaalse demokraatia kehastusena, leiab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Eelmisel neljapäeval, 21. septembril, korraldasid sotsiaaldemokraadid riigikogus valimiseelse propagandaürituse, mis kukkus aga haledalt läbi ja sai teiste fraktsioonide terava kriitika osaliseks. Sellest, mis reklaamiti välja olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluna Eesti demokraatia ohtude ja väljakutsete teemal, kujunes tegelikult arutelu- ja demokraatliku kultuuri farss.

Ainuüksi see, et sotside fraktsiooni soovil ei lubatud ühe peaesinejana parlamendi ette toodud näitleja Jaak Printsile tema poolt ettekantud monoloogi järgselt esitada mitte ainsatki küsimust, näitab, milline on sotside arusaamine arutelust – nemad peavad jutlust, teised istugu, kuulaku ja aplodeerigu. Sama mentaalne hoiak nähtus asjaolust, et teine peaesineja, 2014. aastal alatu valelikkusega SAPTK meeleavaldust demoniseerinud Marju Lauristin ei suvatsenud pärast oma jutlust jääda fraktsioonide esindajate sõnavõtte kuulama, vaid läks lihtsalt minema.

Laias laastus oli nii Printsi kui ka Lauristini ettekanne suunatud sellele, et portreteerida ohuna demokraatiale just Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda ja teisi liikumisi, mis ei jaata vasakliberaalse ideoloogia dogmaatilisi nõudmisi. Lauristin osutas sellele päris otse, toonitades, et kõik riigikogus esindatud jõud peaks jagama liberaalse demokraatia “laia maailmavaadet” ning et kes seda ei tee, see on võrreldav Eesti riikliku iseseisvuse taastamise vastu hääletanud ülemnõukogu saadiku Vladimir Lebedeviga.

Nõudmine, nagu peaks kõik parteid võtma omaks liberaalse demokraatia põhiimõtted, räägib aga nii mõndagi sotside ideoloogilise monopoli ihalusest. Lauristini nõudmise absurdsuse võttis hästi kokku Martin Helme, osutades ühtlasi sellele, et sotsid püüavad meelevaldselt teha oma sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kõigile kohustuslikuks:

“Väide, et me kõik peame demokraatlikus ühiskonnas debatti pidama selles kitsas raamis, selles kitsas sõnavaras, selle kitsa dogma piirides, mille sotsid meile ette kirjutavad ja väidavad, et kui te sellest välja astute, siis te olete demokraatiavastased, sest et ainus demokraatiavorm, mis meil tänapäeval Euroopas ja Eestis on lubatud, on liberaalne demokraatia. Andke andeks, see kõik haiseb autoritaarsuse ihaluse järgi. See kõik haiseb ühe tõe järgi. See kõik haiseb selle järgi, et te soovite peale suruda kõigile teistele oma tõde. Ja siit loomulikult ei saagi järgneda muud kui oma poliitiliste ja ideoloogiliste vastaste demoniseerimine ja hüsteeria üleskütmine nende vastu.”

Helmel on õigus, et sotsidel ei ole vähimatki õigust nõuda kõigilt parteidelt, et need hakkaks liberalismi jaatama. Vastasel korral võiks kohe sisse seada ideoloogilise diktatuuri ning kehtestada ühe partei süsteemi, sest kristlikule, konservatiivsele ja rahvuslikule poliitikale polekski poliitilisel areenil kohta.

Tegelikult on päris koomiline, et sotsidel jätkub jultumust positsioneerida end demokraatia eestkõnelejana, pidades silmas, et just sotsid on olnud otseselt seotud demokraatia hävitamisega Eestis nii 1934. aastal kui ka 1940. aastal. Selle asemel, et tulla teistele demokraatiast jutlusi pidama, võiks pigem häbeneda oma eelkäijate sigadusi.

Rääkimata sellest, et just sotsid on need, kel on ka tänases Eestis kõigist parteidest kõige vähem austust tõeliste demokraatlike ideaalide, just nagu ka elementaarsete kodanikuõiguste ja -vabaduste vastu. Piisab osutusest, et ühelt poolt ei taha sotsid midagi kuulda 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud rahvaalgatuse õiguse kui elementaarse demokraatliku mehhanismi taastamisest ning teiselt poolt on sotsid need, kes püüavad alatasa tõmmata koomale tõelisi kodanikuõigusi ja vabadusi. Olgu jutt sõnavabaduse ahistamisest vihakõne keelustamise loosungi all, usu- veendumuste- ja südametunnistuse vabaduse ahistamisest diskrimineerimise keelu loosungi all, vanemlike õiguste ahistamisest lastekaitse loosungi all, relva omamise õiguse ahistamisest turvalisuse loosungi all, omandiõiguse ahistamisest võrdsuse loosungi all või eluõiguse ahistamisest valikuvabaduse loosungi all – ikka on sotsid esirinnas.

Fakt on see, et teist nii häbitult valelikku ja silmakirjalikku seltskonda, nagu sotsid, poliitilisel maastikul ei eksisteeri. Eelmisel nädalal riigikogus peetud komejant tõi selle taas esile. Jääb üle vaid nõustuda Igor Gräziniga, kes ütles selleks hetkeks juba riigikogu “arutelult” lahkunud Marju Lauristinile suunatud sõnad:

“Ma saan aru, et tänased sotsiaaldemokraadid ei ole bolševikud, aga sel hetkel, kui nad hakkavad rääkima rahvuslik-konservatiivsest ja normaalsest parempoolsest liikumisest kui fašismist, natsismist, rassismist või millestki taolisest, nad on bolševikud, sest see ongi bolševistlik meetod. Ja meie probleem on selles – tõenäoliselt Eesti probleem –, et bolševismihetkel ei ole meil sotsiaaldemokraatidele teist äärmust vastu panna, sest EKRE on selleks liiga tsentristlik ja liiga viisakas partei.”

Kui üldse saab Eesti poliitilisel maastikul rääkida diktatuuri ihalevatest radikaalidest, siis on nendeks sotsid, sest teadaolevalt on tegu ainsa seltskonnaga, kes sooviks – nagu praegu sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud diskrimineerimise keelu laiendamise plaanist nähtub – hakata nende ideoloogiliste veendumustega mittenõustujaid riiklike karistustega otseselt represseerima. Rääkida seejuures endast kui liberaalse demokraatia kehastusest on lihtsalt naeruväärne.

Fookuses: sotsid tulevad demokraatiat jutlustama – lubage naerda

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!