2015. aasta viimases juhtkirjas toob Objektiivi toimetaja Markus Järvi välja Eestit ja mitmeid teisi Euroopa riike haaranud ühiskondliku vastasseisu erinevad leerid: heitlus käib nimelt paljuski globalistide ja patriootide vahel.

Marine Le Peni isiku ja tema juhitud partei suhtes võib olla mitut meelt, ent tõele au andes tuleb tunnistada, et hiljuti julges ta Prantsusmaa kohalikel valimistel kristalse selgusega välja tuua ühe meie aja peamise geopoliitilise ja vaimse jõujoone.

"Lõhe ei kulge niivõrd vasak- ega parempoolsete kuivõrd globalistide ja patriootide vahel – globalistide, kes pooldavad Prantsusmaa sulandumist globaalsesse magmasse, ja patriootide vahel, kes usuvad rahvuslikku areaali," ütles Le Pen kohe peale valimisi toetajatele peetud kõnes.

Loomulikult ei kehti see hinnang pelgalt Prantsusmaa kohta, vaid on üldistatav kõikide maade ja rahvaste eluliste huvide ja globalistliku eliidi võimuiha põrkumise kirjeldusena.

Le Peni väljaütlemine on märkimisväärne mitmel põhjusel. Esiteks pole ametlikus salongikõlbulikus kõnepruugis tavaks neid kahte tasandit nii selgelt vastandada. Kuna globalism esitleb end protsessina, millel puudub selgepiiriline raamistik ja hõlpsasti lokaliseeritav kese, on sellele olnud keeruline näppu peale panna.

Vormitus ja laialivalguvus ei tee globalismist kõnelemist just mitte kõige kergemaks ülesandeks. Paljud tunnetavad oma elukeskkonnas iga päevaga üha enam ühtlustava massikultuuri, riikliku suveräänsuse järk-järgulise haihtumise, rahvusliku kultuurikeha kokkukuivamise ja ebaisikuliste "struktuuride" toimeid, ent nad ei suuda neid viia ühise nimetaja alla.

Globalistlikud mõttekojad ja nende rääkivad pead ei määratle end pea kunagi mõne monoliitse "globalistliku ideoloogia" esindajatena, vaid kõnelevad tervest hulgast teineteisega lõdvalt seotud mõistetest, millel esmapilgul puudub tugev koondnimetaja ja hierarhiline korrastatus.

Loomulikult võikski nii mõtlema jääda, kui uskuda peavoolu meedia analüüse, ent pinda kraapides tuleb õige pea siiski esile globalismi olemus.

Demokraatia, läänelikud väärtused, sallivus, transatlantiline koostöö ja vaba turumajandus moodustavad ideoloogilise mullimüüri, mille taga peidab end angloameerika rahavõimu geopoliitiline võimuiha. Seda teostatakse n-ö kapitali vaba liikumise ehk senini dollarikeskse rahanduse pea piiramatute võimaluste kaudu osta üles võimalikult palju reaalseid hüvesid (maad, metsad, majad, põllud, tehased ja tootmisüksused) sümboolse vahendväärtuse (Federal Reservi poolt prinditud paberist dollar) eest. Mida "vabam" ehk kaitsetum on riikide majanduslik-juriidiline sisekontroll ehk "turg", seda jultunumalt seda tehakse.

Mis juhtub aga siis, kui mõni isemõtlejast autoritaarne habemik näiteks mõnes Lähis-Ida või Põhja-Aafrika riigis ei allu "vaba turu" dogmaatikale ning elementaarset patriootlikkust üles näidates ei soovi oma maad ja selle rikkusi maha müüa? Siis tuleb appi demokraatia.

Kui turumajandus lööb käed demokraatiaga, hakkab meie jäärapäise habemiku keldrites tööstusliku kiirusega paljunema vastupanuliikumine, mis jutustab "vabadust ja demokraatiat" ning ületab üleöö BBC, Reutersi, CNN-i ja paljude teiste lääne meediaruumi kuuluvate kanalite tähelepanuläve. Peatselt on tänaval rahvas, kes nõuab loomulikult suuremat demokraatiat. Ent sugugi harvad pole juhused, kus rahvas soovib üllatuslikult ka vabaturumajanduse kehtestamist ja iseseisva rahaemissiooni allutamist globalistide poolt juhitud keskpankadele.

Vana habemik läheb selle peale loomulikult närvi ja saadab tänavale sõjaväe. Lääne meedia saab nüüd võimaluse osutada vabadusvõitlejate vastu toime pandud julmustele ja nõuab, et praeguseks juba diktaatoriks ja türanniks tituleeritud liider tuleb globaalse valgustatud eliidi jalust otsemaid teed kõrvaldada. Kümneid aastaid oma riiki juhtinud ja vanal heal ajal CIA-ga koostööd teinud habemiku pea kohal hakkavad õige varsti lendlema droonid. Taevast hakkab potsatama pomme.

Üldises sõjahüsteerias ütleb oma mehesõna sekka isegi Estonia-nimelise Balti riigi president, kes kutsub üles taastama demokraatiat ja garanteerima vabadust kõikidele türanni valitsusalas olevatele inimestele.

Estonia-nimelise riigi peavoolumeedia juhtkirjades pigistatakse välja kuumi ja siiraid pisaraid, nagu oleks vana habemiku riik olnud Estonia igipõline geopoliitiline huviala ja protektoraat, ning esitatakse nõudlikus toonis küsimusi. Miks otsustusprotsess viibib ja lääneliitlased ei pommita vana paksu habemiku riiki otsemat teed pihuks ja põrmuks ega loo seeläbi viljakat pinnast demokraatia ja inimõiguste arenguks?

Estonia-nimelise riigi spetsialistid ja arvamusliidrid annavad aga mõista, et ainus moodus, millega enda turvalisust ja demokraatia arengut kindlustada, on saata oma sõdurid vana habemiku riiki, "sest me kunagi ei tea, millal meie sarnast abi vajame."

Teine oluline punkt, mille Le Pen oma lausega tõstatab, on poliitilise vasak-parem skaala illusoorsus geopoliitilisel malelaual. Me oleme viimaste kümnendite jooksul näinud "konservatiive" nagu isa ja poeg Bush, kes on vallandanud maailmas tõelise vere- ja nafta-auruse globaalsabati, ning vasakliberaale nagu Tony Blair, kelle vasakpoolsus pole hetkekski seganud teenimast täpselt sedasama globalistide agendat, mille eestvedajaks oli toona George W. Bushi kurikuulus kabinet.

Veelgi markantsemalt ilmneb traditsioonilise poliitilise jaotuse illusoorsus meie väikeses vasallriigis. Angloameerika ülemvõimu valvelaulikute pinki jagavad sõbralikult vasak- ja parempoolsed poliitikud nagu Marko Mihkelson (IRL) ja Sven Mikser (sotsid). Nende meeste suu avaneb automaatselt igas angloameerika globaalseid huve puudutavas või riivavas küsimuses. Oma rolli on truult mänginud Taavi Rõivas (RE) ja oma kaitseministri päevil ka Urmas Reinsalu (IRL).

Kogu mängu juures tõusetub aga üha olulisemana esile siiras patriotism kui elujõuline alternatiiv, mis otsib oma rahva ja riigi hüve ning juhatab globaaloligarhia ühes oma nõunikega viisakalt metsa seenele. Patriootide ja globalistide vahelisel võitlusväljal otsustatakse ka algava aasta mitmed olulised ja epohhiloovad arengusuunad.

Soovin Objektiivi lugejatele ausat ja siirast vabatmehe vaimu ja jõudu seista uuel aastal uue innuga ühiskonnaelu kõikides valdkondades iseseisva otsustusvõime eest, kaitstes seda, mis on hea, ilus ja tõene!