Eesti 200-ga seotud isikute poolt väikelast ära kasutades ellu viidud provokatsioon paneb küsima, kuidas reageerivad sellele Eesti 200 juhid ning president ja peaminister. Kui neist kellelgi ei ole midagi kriitilist öelda, olgugi et rahvuskonservatiivide suhtes jagatakse hukkamõistu esimesel võimalusel, siis näitab see ei midagi muud kui kaksikmoraali ja poliitilise kultuurituse langemist uude sügavusse.
Üleeile õhtul paljastas Objektiiv Eesti 200-ga seotud inimeste poolt ellu viidud küünilise provokatsiooni ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel, kus – nii uskumatu, kui see ka ei ole – kasutati provokatsiooni instrumendina väikest last. Eesti 200 projektijuht Teele Holmberg filmis taamalt mobiiltelefoniga, kuidas Florian Hartleb kasutas nende ühist vankris istuvat last ära selleks, et kiskuda meeleavaldusel osalenuid sõimates ja nendega rüseledes esile inetu ja plahvatusohtlik intsident, milles etendas oma osa teinegi Eesti 200 kontori töötaja, Kadri Napritson-Acuna.
Paraku ei meenu, et Eesti poliitilisel maastikul oleks kunagi midagi nii madalat nähtud. Olukorra teeb hullemaks tõsiasi, et provokatsiooni teostanud inimesed on seotud vastloodud parteiga Eesti 200, mis reklaamib end „positiivse alternatiivina" ja lubab Eestile tuua „muutuseid paremuse poole", toetudes väärtustele nagu läbipaistvus, vastutus ja usaldus. Eesti 200 sõnul usaldavad nad Eesti inimesi, Eesti ettevõtjaid, Eesti ametnikke ja Eesti riiki. Aga kuidas peaks saama usaldada Eesti 200-t ennast, kui tema töötajad ei kohku tagasi kasutamast poliitilises võitluses nii madalaid võtteid, nagu seda pühapäevasel meeleavaldusel tehti?
Muidugi peaks Eesti 200 juhtkond partei töötajate osalusel teostatud ebaväärika provokatsiooni selgelt hukka mõistma ja selle pärast avalikkuselt vabandust paluma. Samuti peaks partei juht Kristina Kallas võtma vastutuse. Ent isegi juhul ei maksa üllatuda, kui väga paljude inimeste silmis on mask juba langenud ja usaldus lõplikult kaotatud. Võtta poliitilises võitluses vägivaldset konflikti kiskudes vahendina kasutusele väike laps – see annab tunnistust moraalse põhja puudumisest, mis omakorda välistab igasuguse usalduse.
Probleemi teiseks tahuks on Eesti Vabariigi poliitiliste juhtide suhtumine sellesse intsidenti. Mäletame hästi, kuidas nii president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Jüri Ratas mõistsid teravalt hukka mõne inimese pisut liialt emotsionaalse reaktsiooni Indrek Tarandi poolt 26. novembril riigikogu ees toimunud meeleavaldusel teostatud provokatsioonile (vt siit ja siit). Kaljulaid võrdles toimunut koguni Interrinde rünnakuga ja rääkis sellest, et midagi on Eestis pöördumatult katki tehtud. Tarandi ilmselgelt ettekavatsetud ja seadust rikkudes ellu viidud provokatsiooni hukkamõistmiseks ei olnud aga ei presidendil ega peaministril öelda poolt sõnagi.
Kui riigipea ja valitsusjuht vaikivad ka Eesti 200-ga seotud provokaatorite tegevuse suhtes, siis näeme selgelt topeltstandardite mustri süvenemist ja selle aluseks oleva kahepalgelise mentaliteedi paljastumist. Igal juhul pöördus SAPTK eile nii presidendi kui peaministri poole ja palus neil võtta kõnealuse juhtumi suhtes avalikult konkreetne seisukoht. Pöördumises toonitasime, et niisugustesse provokatsioonidesse ei tohi suhtuda ükskõikselt, sest need on suunatud ühiskondliku konflikti esile kutsumisele ja võivad lõppeda väga kahetsusväärsete tagajärgedega. Samuti rõhutasime, et eriliselt hukkamõistu väärib väikelaste kasutamine poliitiliste provokatsioonide vahendina.
Poliitilise kultuuri oluliseks osaks peaks olema elementaarne lugupidamine oma poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide vastu, muu hulgas selle läbi, et mitte sekkuda nende avalikesse koosolekutesse, rääkimata neil koosolekutel teadlikult konfliktide õhutamisest. Jääb üle loota, et selle põhimõtte on meie riigijuhid suutelised välja ütlema ka siis, kui printsiibi vastu eksivad nö poliitiliselt korrektsed ja võimuringkondade poolt soositud jõud.
Lõpetuseks tuleb peatuda ka politsei käekirjal. Kui selles hakkavad ilmnema topeltstandardid – nagu need Tarandi kaasuse puhul on selgelt ilmnenud –, siis on tagajärjeks korrakaitsestruktuuride ja lõppastmes kogu riigivõimu autoriteedi hääbumine. Jutt, nagu oleks Toompea lossi ees toimunud meeleavaldusel vägivaldselt lavale tunginud ja korraldajatelt mikrofoni enda kätte rebinud Tarand üksnes osalenud meeleavaldusel, mitte takistanud oma poliitiliste oponentide seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku elluviimist, on täiesti absurdne ja üksnes naeruvääristab politseid.
Seega peaks peeglisse vaatama mitte ainult Kallas, Kaljulaid ja Ratas, vaid ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher, küsides endalt, kas tema juhitav organisatsioon on ausalt ja sõltumatult tegutsev ametiasutus või võimuringkondade käepikendus. Langetades selgelt ebaausaid otsuseid valitsusparteide staarpoliitikute vabastamiseks jultunud õigusrikkumistega kaasnevast vastutusest, näitab politsei, et tegu on poliitilisi protsesse korraldava organisatsiooniga, mida ei saa usaldada.
Usalduse kadumine nii poliitiliste juhtide kui ka õiguskaitsestruktuuride vastu on aga otsekui surmav viirus, mis lagundab ühiskonna sidusust ja halvab sotsiaalse kehami toimimise. Sestap on asi naljast väga kaugel ja olukord muutub iga päevaga üha tõsisemaks.
Fookuses eri: Eesti 200 töötajad osalesid küünilises provokatsioonis, kasutades selleks väikest last