Professionaalsed solvujad ja ideoloogilised terroristid-lumehelbekesed on aasta ema konkursi nüpeldamisega selgelt näidanud, et nende eesmärgiks pole midagi muud kui ajatute ideaalide lammutamine ja neid jaatavate normaalsete inimeste kiusamine. Sellised nõuded lõhestavad ühiskonda, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.  

Ühiskonna lõhestamine. Muud moodi pole võimalik nimetada rühmituses “Virginia Woolf sind ei karda” välja hautud petitsiooni Naisliidu kauni ja kiiduväärt traditsiooni vastu anda elutervete kriteeriumite alusel välja aasta ema tiitlit. Nende kriteeriumite hulka kuulub nõue, et aasta ema kandidaat peaks olema koos abikaasaga üles kasvatanud vähemalt kaks last.

“See nõue on solvav emade jaoks, kes näevad suurt vaeva, et oma last või lapsi üksi kasvatada või kes kasvatavad lapsi koos elukaaslasega, kes pole nende abikaasa – selle all peame silmas ka kahe emaga perekondi,” ütleb allkirjade kogumise üks eestvedajatest Kadri Kriit.

Solvav? Lubatagu naerda. Nagu ikka, sätivad feminism ja homoliikumine nende vana traditsiooni kohaselt oma ühiskonda ja kultuuri alusväärtusi lammutavate nõuete rakmeid vedama teised ja antud juhul neist endist palju haavatavamad ühiskonnagrupid.

Seekord on radikaalid enda ette inimkilbiks seadnud abielukultuuri lagunemise ja paljude meeste reeturlikkuse tõttu üksikemadeks jäänud naised, kelle eest viskutakse justkui üllasse võitlusesse, andmata endale aru, et üksikemade kui nähtuse teket pidurdaks eelkõige terve abieluideaali juurutamine ja mitte selle lammutamine.

Tähelepanelik lugeja mäletab ehk veel neid aegu, kui sooneutraalset kooseluseadust suruti ühiskonnas läbi ilmselge valega, mille kohaselt seistakse esmajärjekorras kümnete tuhandete “vabaabielus” elavate paaride õiguste eest, mis sest, et nad pole abiellu astunud eelkõige selle pärast, et seaduse ees mitte kohustusi võtta ning ennast juriidiliselt oma partneriga mitte siduda.

Nüüd peaks aga abieluga pea üksüheseid kohustusi ette nägev ja perekonnaseadusest maha kirjutatud kooseluseadus panema “vabaabielus” elavad paarid massiliselt kooselluma ning seeläbi nende “õigusi kaitsma”. See oli naerukoht siis ja on üha. Tegelik taotlus oli siis ja on ka praegu homoseksualismi abieluga ühele pulgale asetamine.

On aga imekspandav, millise agarusega asub väheste radikaalide nõuetele kaasa laulma meie meedia, eesotsas rahvusringhäälinguga, kus ühelt poolt ründab “Ringvaate” väidetavalt homoseksuaalist saatejuht Naisliidu esinaist Siiri Oviiri, nagu oleks viimane aasta ema tiitli jagamisega kahekümne aasta jooksul hakkama saanud kuriteoga.

Kohe sekundeerib ERR-i portaali arvamustoimetaja Rain Kooli, kes avastab nagu herilasest nõelatuna, et viimase kahekümne aasta vältel on suguõed aasta ema preemiat jagades vaat et uuesti üles soojendanud aastasadu ununenud nõiatuleriidad. Omalt poolt lisavad hagu endised poliitikud Imre Sooäär ja Evelyn Sepp, kes nõuavad Siiri Oviirilt juba avalikku vabandamist! Oma ähmasel ja eurokraatlikul viisil laulab radikaalide nõudmistele kaasa ka president Kersti Kaljulaid. Tule taevas appi, kui tsiteerida klassikuid.

Kogu hüsteeria juures paistab aga üha teravamalt silma fakt, kuidas Eesti riiklikud institutsioonid sotsiaalministeeriumist rahvusringhäälinguni, ministritest riigipeani pole viimastel aastatel kordagi teinud mitte ühtegi ühemõtteliselt loomulikku perekonda toetavat avaldust, rääkimata kampaaniast, mis tõstaks esile elukestva abielu ning sellele rajatud truu ja pühendunud perekonnaelu ideaali ühiskonna ühe kõige olulisema ehituskivina. Kui seda kõrvutada korduvate avaldustega homoseksualismi kiituseks, siis on olukord pehmelt öeldes groteskne.

“Eesti ühiskond on mentaalne lahinguväli. Globalism koos kõigi oma all-ismidega tungib peale, rahvuslik-ajalooline kultuur taganeb. Vahel saab ka mõne ebakindla võidu tõrjelahingutes ja mõni kindlus näib veel vallutamatu. Näiteks kujutame praegu ette, et laulupidu on veel “endine”,” kirjeldab kirjandusloolane Toomas Haug oma pessimistliku alatooniga repliigis meie erinevate ideoloogiatega mineeritud kultuurivälja tegelikkust.

Pole mõtet end petta. Kui perekonnaelu ideaali lammutamine ühiskondliku baasvundamendina on saanud juba riikliku placet’i, siis varsti vägistatakse ära see viimanegi – laulupidu, kus linalakk neitsi ja tubli kooripoiss saavad südasuvise päikese all käsikäes isamaalist viisi ümiseda ja mesitaru poole lennelda. Kui moraalsed ideaalid on kokku varisenud, siis poleks sellel enam nii kui nii mingit tähendust.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!