Juhtkiri: kas Eestis algab eutanaasia seadustamise kampaania?

Tühjaks jäänud ratastool. Foto: bubutu/Bigstockphoto.com

Pead tõstev püüdlus seadustada Eestis eutanaasia annab tunnistust mitte soovist tagada haigetele ja vanadele inimestele kohast hoolt, vaid vasakliberaalse ideoloogilise programmi järjekindlast elluviimisest, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Mõne nädala eest avaldati ERRis laiema tähelepanuta jäänud uudis, et ka Eestis plaanitakse mitmete lääneriikide eeskujul asuda eutanaasiat seadustama. Seejuures paistab välja juba tuttavaks saanud suhtekorralduslik käekiri: nagu tundlike küsimuste puhul ikka, ei tulda avalikkuse ette konkreetse plaaniga, vaid rõhutatakse, et küsimust tuleks lihtsalt arutada.

Just sellises võtmes vahendas parlamendifraktsioonide hoiakuid ERR, tuues esile nende seisukoha, et eutanaasia seadustamise üle arutamist ei tohiks karta. Seda, et põhimõtteliselt võib asja üle arutada, leidsid kõik parteid, välja arvatud IRL, kelle nimel vastanud fraktsiooni esimees Priit Sibul oli ideele resoluutselt vastu. Tähelepanuväärselt on eutanaasia seadustamise suhtes korduvalt soosivat hoiakut väljendanud ka õiguskantsler Ülle Madise.

Võib olla kindel, et mingit reaalset arutelu, mille eelduseks on valmisolek lähtuda otsustes parimatest argumentidest, mitte ideoloogilistest kinnisideedest, me parlamendis selle teemaga seonduvalt nägema ei saa.

Paraku teame aga nii kooseluseaduse läbisurumisest kui ka muudest juhtumitest liigagi hästi, mida see “arutamine” suhtekorralduslike poliittehnoloogiate rakendamise kontekstis tegelikult tähendab. See tähendab põhijoontes ette paika pandud otsuste läbisurumise esimest faasi, kus eesmärgiks ei ole muu kui teema nö lauale toomine, et liikuda seejärel samm-sammult tuima järjepidevusega jutupunkte korrutades lõppeesmärgi poole.

Nii võib olla täiesti kindel, et mingit reaalset arutelu, mille eelduseks on valmisolek lähtuda otsustes parimatest argumentidest, mitte ideoloogilistest kinnisideedest, me parlamendis selle teemaga seonduvalt nägema ei saa. Nagu on halvaks tavaks saanud, pigem teeseldakse arutelu, et luua ette langetatud otsuste läbisurumiseks suitsukatet.

Kahjuks ei arutata meie poliitilistes institutsioonides juba ammu ühtegi tõsist küsimust sisuliselt. Selle asemel viiakse lääneriike matkides ellu sealt üle võetud vasakliberaalset ideoloogilist programmi, mille osaks on kõigi isikuvabadust piiravate ühiskondlike normide lammutamine. Kes sellele vastu seisab, see häbimärgistatakse ikka ja jälle (kindlasti ka “eutanaasiaarutelus”) tagurlaseks, läänelike väärtuste vaenlaseks ja inimliku vabaduse allasurujaks.

Teatud mõttes on eutanaasia seadustamise tagamaad muidugi mõistetavad.

Esiteks on lääne ühiskonnas ja selle osana ka Eestis kristlikust õpetusest lähtuvast inimelu pühaduse põhimõttest lahti öeldud ning see õiguskorra alustest välja arvatud. Kui ühiskond on aktsepteerinud arstide poolt sündimata laste kui kõige kaitsetumate inimeste tapmise, siis puudub põhimõtteline moraalne takistus laiendada tahtliku tapmise võimalust ka eakatele ja haigetele.

Nii perekondadel kui ka riigil on lihtsam luua võimalused vanainimeste “ärakoristamiseks” kui neile elu lõpus kohase hoole pakkumiseks.

Teiseks suunab eutanaasia seadustamise poole perekonna institutsiooni lagunemine, demograafiline kriis ja ühiskonna vananemine, mis asetab meditsiini- ja hoolekandesüsteemile üha suurema ja ühel hetkel paratamatult üle jõu käiva koormuse. Nii perekondadel kui ka riigil on lihtsam luua võimalused vanainimeste “ärakoristamiseks” kui neile elu lõpus kohase hoole pakkumiseks.

Objektiivi toimetuse seisukoht neis asjus on lihtne ning lähtub aastasadu meie kultuuri aluseks olnud moraalsetest tõekspidamistest ja nende aluseks olevast inimväärikuse kontseptsioonist: süütu inimese tahtlik tapmine on alati lubamatu ning seda ei tohi kunagi ühiskondlikult heaks kiita, isegi mitte inimese enda soovil. Inimelu pühadus on ühiskonna seisukohast tunduvalt suurem hüve kui kellegi soov nõuda oma elu lõpetamist.

Seega ei tohiks inimelu ja -väärikust austavas ühiskonnas algatada arutelu selle üle, millistel tingimustel võiks süütuid inimesi tappa, ammugi seda, kuidas peaks riik seda korraldama. Peaksime rääkima hoopis sellest, mil moel tuleks ühiskondlikku elu korraldada, et vanad ja haiged inimesed ei jääks ilma kohase armastuse, hoole ja abita. Iga ühiskonna moraalne pale paistab kõige selgemini välja läbi selle, kuidas hoolitsetakse oma abivajavate liikmete eest.

KAMPAANIA LÕPUNI 2 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!