Poliitilise vastutuse kultuuri pole meil paraku kuskilt võtta ning see tuleb ajapikku üles ehitada kodanike pideva survega poliitilisele ja ametkondlikule ladvikule. Seni kuni riigiametitesse määratud või valitud ladvik ei näe oma positsiooni mitte ühise hüve teenimise kohana, vaid isiklike ja erakondlike ambitsioonide teostamise vahendina, pole vastutuse kultuuris tervenemist loota, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Eesti poliitilise kultuuriga käib juba pikemat aega kaasas täielik vastutustundetus, mis viimastel aastatel küündib epideemiliste mõõtmeteni. Ükskõik, milline riigile ja rahvale kahjulik otsus, maksumaksjate raha raiskamine või tuleviku põlvkondadele rahalisi koormisi õlule panev kohustus ka läbi ei suruta, hajub vastutus alati ähmase jutu ja eri leeride vahelise süüdistamise tuhinas õhku.

Kui keegi peale ilmseid ja kõigile arusaadavaid läbikukkumisi küsib, kes konkreetse ettevõtmise eest vastutab ja kelle korraldusel selline projekt ette võeti, laiutab ametnikkond ja poliitiline ladvik käsi. Maad võtab vaikus. Mitte keegi ei vastuta. Situatsioon on umbes sama tragikoomiline, nagu esimese klassi õpetaja küsimus vaikivate mudilaste ees: kes tahvli täis sodis? Mitte keegi ei sodinud.

Ent riigijuhtimise vead pole laste tembud. Tegu on kriitilise tähtsusega otsustega, mis mõjutavad meie igaühe elukäiku ning mille tagajärgede eest peame sõna otseses mõttes maksma veel aastakümnete pärast.

Kõige hirmsam riigi asjaajamiste juures pole mitte reaalse vastutamise puudumine, vaid see, et vastutuse mõistet ei osata paljudel juhtudel mõttekalt sisustada või puudub see sootuks. Kui esimene juhtum on hull, siis teine on veel palju hullem. Maad on võtnud hoiak, justkui olekski see normaalne, et riigivõimu teostades ei pea mitte keegi mitte millegi eest vastutama.

Kui mõni inimene, kes on teadlik väärikuse ja vastutuse nõudest, käitub sellegipoolest häbitult, on see laiduväärt. Kuid palju hirmsam on siis, kui inimene ise ja ühiskond tervikuna ei tea aust, väärikusest ja vastutusest ööd ega mütsi, pole kunagi vaevunud neid endale selgeks tegema ega tunne seetõttu neist vähimalgi määral puudust. Selle asemel, et oma vääritut käitumist häbeneda, vaatab autu isiksus maailmale vastu kas õndsalt totaka naeratusega või enesega rahuloleva pilguga, mis kuulutab kogu rahvale, et “õige hõlma ei hakka keegi”.

Näiteid täielikust vastutuse puudumisest viimase aja poliitiliste otsuste juures on hulganisti. Hiiglasliku koormana maksumaksjate õlule võetud Rail Balticu projekt on vastutamatuse kultuuri kõige ehedam näide. Mis juhtub, kui Rail Baltic peaks kulutatud miljarditest hoolimata poolikuks jääma, kuna lisafinantseeringuteks pole võimalust? Mis juhtub, kui kogu projekt triivib kohe esimestel aastatel tõsisesse kahjumisse ja Baltikumi aasta-aastalt kahanev maksumaksjate hulk peab hakkama hiigelprojekti oma niigi nappidest vahenditest kavandatust palju suurema summaga üleval pidama? Mitte keegi ei tea, mitte keegi ei vastuta.

Kõige vähem vastutavad need 63 sotside, IRL-i, Reformierakonna ja Keskerakonna rahvasaadikut, kes 19. juunil 2017 hääletasid Balti riikide valitsuste vahel sõlmitud Rail Balticu raudteeühenduse rajamise kokkuleppe poolt. Kõige vähem vastutavad oma seisukohtades 180-kraadise pöörde teinud peaminister Jüri Ratas ning majandus- ja taristuminister Kadri Simson, kes kahe valitsuses veedetud nädala jooksul tegid läbi imelise muundumise Rail Balticu kriitikutest selle uue hiigelehitise aktiivseteks läbisurujateks.

Kes vastutab selle eest, et 2017. aasta novembri lõpu seisuga oli alkoholiaktsiisi kogutud 80 miljonit eesmärgist vähem? Viimaste prognooside järgi jääb eesmärgist puudu 40–50 miljonit, kuigi mõnedel hinnangutel saab lõplik eelarveauk olema kõvasti suurem. Kes vastutab olukorra eest, kus valitsuse ogar alkoholipoliitika koos Läti odava alkoholi massilise sisseveoga on tõenäoliselt kaasa toonud palju ohtrama alkoholitarbimise kui kunagi varem?

Ilmselgelt ei kavatse selle eest vastutada algusest peale silmakirjalikkusest pakatava rahvatervise argumendiga valitsuse sisult sotsialistlikku aktsiisipoliitikat õigustanud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski.

Selle asemel, et tuua veel ohtralt näiteid, peame küsima, milles vastutus seisneb. Esiteks väljendub vastutus elementaarses häbitundes, mis peab omakorda põhinema objektiivsete faktide tunnistamisel. Millised on olnud riiklikult edendatud poliitikate prognoositud ja tegelike tagajärgede suhe? Kui see on kõvasti tegelike tagajärgede kahjuks, tunnistab ausa südametunnistusega inimene oma viga. Esimeses järgus peaks ta püüdlema parema tulemuse suunas, kui see aga ei õnnestu, peab ta vabatahtlikult kõrvale astuma. Kui ta seda teha ei soovi, tuleb ta vastava autoriteedi poolt ametist kõrvaldada. Kui vead olid tahtlikud, omakasupüüdlikud ja korruptiivsed, peab avalik teenistuja tekitatud kahju isikliku vara arvelt hüvitama.

Eesti praegust olukorda hinnates on aga selge, et sellist vastutuse kultuuri pole paraku kuskilt võtta ning see tuleb alles ajapikku üles ehitada kodanike pideva surve abil poliitilisele ja ametkondlikule ladvikule. Seni kuni riigiametitesse määratud või valitud ladvik ei näe oma positsiooni mitte ühise hüve teenimise kohana, vaid isiklike ja erakondlike ambitsioonide teostamise ning karjääriredelil turnimise vahendina, pole vastutuse kultuuris aga mingit tervenemist loota.

Fotol: valitsuse pressikonverents, vasakult tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ja peaminister Jüri Ratas. Foto: Scanpix

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 6 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!