Juhtkiri: kui rahvas kaotab riigi vastu usalduse

Foto: Ocus Focus/Bigstockphoto.com

Riigivõimu külge klammerdunud seltskond müüb samm-sammult Eesti maha, nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, viies valitsuste vahetumisest sõltumata ellu poliitilist ja ideoloogilist programmi, mis suretab meie rahva elujõudu, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.

Eesti Vabariigi iseseisvumise 99. aastapäeva eelõhtul kirjutas justiitsminister Urmas Reinsalu Facebookis, et üks Eesti riigi aluseid on kodaniku usaldus oma riigi vastu ja et see usaldus on meie julgeoleku kõige tähtsam nurgakivi.

Kahtlemata on Reinsalul õigus – ilma kodanike usalduseta oma riigi vastu ei ole võimalik riiklikust julgeolekust mõtestatult rääkida. Kui kodanikud hakkavad nägema riigivõimus mitte ühiselt jagatud väärtuste ja ideaalide tagajat ja kaitsjat, vaid nende ohustajat ja ründajat, on riigiga lood pehmelt öeldes täbarad.

Paraku tuleb viimastel aastatel Eesti ühiskonnas toimuvaid protsesse jälgides tõdeda, et kodanike usaldus riigivõimu vastu mitte ei kasva, vaid kahaneb – ja kahaneb kiiresti. Lõputult ei saa seda reaalsust ka “prägistamise” ehk ülevoolava riikliku propaganda kaudu rahva verbaalse vägistamise teel kinni katta.

Just selle tõdemuse tõi eelmisel nädalal jõuliselt välja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita, kes väljendas oma artiklis paljusid inimesi pisarateni liigutanud karjatusega ahastust Eesti Vabariigis toimuva pärast, valades sõnadesse mure, mida kannavad oma südames paljud.

End riigivõimu juurde kinnistanud seltskond müüb samm-sammult Eesti maha, nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, viies valitsuste vahetumisest sõltumata ellu poliitilist ja ideoloogilist programmi, mis suretab meie rahva elujõudu.

Mikita kirjutas nii Eesti metsade hävitamisest, Rail Balticu jõuga läbisurumisest, Iraagi sõjast kui ka vohavast riikliku propagandast oma enda rahva suunal, ent tema sõnadest kumas läbi, et kõige selle taga seisev probleem on märksa sügavam. Selle probleemi keskmes on äratundmine, et end riigivõimu juurde kinnistanud seltskond müüb samm-sammult Eesti maha, nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, viies valitsuste vahetumisest sõltumata ellu poliitilist ja ideoloogilist programmi, mis suretab meie rahva elujõudu.

Täpselt sama piinarikast äratundmist, valu Eesti saatuse pärast väljendas mitte kuigi ammu ka Tõnis Mägi, kelle sõnul on lihtsalt valus vaadata ja kuulata, kuidas võimu juures olev seltskond on võtnud endale elutööks kõik olulised asjad pea peale pöörata, asendades meie rahvuslikud ja kultuurilised ideaalid mingite uute ideoloogiliste narratiividega.

Seda valu, mis paistab Mikita ja Mägi sõnadest, kannavad rinnus paljud eestlased. See on valu, mida ei saa imala ja valeliku propagandaga olematuks teha. Parafraseerides Blaise Pascali võib öelda, et inimeste süda mõistab paljugi, millest statistika ei tea midagi. Ja see, mida süda mõistab, kuulutab Eestile kurja.

Kui juba Mikita ja Mägi mõõtu mehed ütlevad avalikult, et oleme Eestis jõudnud olukorda, kus hingelt rüüstatud rahva suhet “tülgastavaks koloniaalvõimuks” moondunud riigiga kirjeldab “raev, mille keskmes on armastus”, siis oleks ka võimul olevatel inimestel aeg kordki oma ilmeksimatuses kahelda ja nende poole suunatud hääli kuulata.

Ent ka teadmine, et võimulolijad ei kavatse ükskõik kui ahastavatest karjatustest välja teha, on märk rahva usalduse kadumisest võimu suhtes.

Kõige selle kontekstis aktualiseerub üha enam tõdemus, et Eesti kodaniku kohus on olla ustav mitte võimul olevale ja koloniaalvõimu teostavale seltskonnale, vaid põhiseaduslikule korrale ja Eesti iseseisvuse ideaalile. Loodetavasti ei ole enam kaugel aeg, mil see teadmine viib ka kohaste praktiliste järeldusteni.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!