Millised on meie ühised, rahvuslikud unistused? Kas meil üldse on unistusi, pidades silmas just neid rahvana ühiselt igatsetud eesmärke, mis on loomuldasa vaimsed ja kultuurilised, mitte lihtsalt materiaalsed ja pragmaatilised? Kui meil pole väärtusi, ideaale ja unistusi, mis meid rahvana kokku seovad, siis on raske rääkida ka ühtsest rahvast kui identiteedi kandjast, tõdeb Objektiivi toimetus.

Rohkem kui sada aastat tagasi, aastal 1916, kirjutas A. H. Tammsaare essees “Unistused”, et kui eesti rahvas tahab tõusta võrdväärsena teiste Euroopa rahvaste kõrvale, siis peame rohkem unistama suurtest vaimsetest ideaalidest ja nende poole pürgimiseks tõsiselt pingutama, selle asemel et ahnitseda materiaalsete asjade järele.

“Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, peab unistama, kuni unistused reaalsuseks muutuvad. Unistamine tähendab kultuuri loomist, unistamine, mis reaalseks muutub. Praegu ei unistata meil – vaadake oma silmadega – või meie unistused on liig maised, liig isikulised,” kirjutas meie tuntuim kirjanik veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist.

Lugedes neid sõnu Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva künnisel, tõuseb tahes-tahtmata esile paralleel tänapäevaga ning ennekõike küsimus, millised on eesti rahva unistused täna.

Millised on meie ühised, rahvuslikud unistused? Kas meil üldse on unistusi, pidades silmas just neid rahvana ühiselt igatsetud eesmärke, mis on loomuldasa vaimsed ja kultuurilised, mitte lihtsalt materiaalsed ja pragmaatilised?

Millised on meie ühised, rahvuslikud unistused? Kas meil üldse on unistusi, pidades silmas just neid rahvana ühiselt igatsetud eesmärke, mis on loomuldasa vaimsed ja kultuurilised, mitte lihtsalt materiaalsed ja pragmaatilised?

Kui 1980-ndatel ühendas Eesti rahvast unistus riikliku iseseisvuse taastamisest, siis pärast taasiseseisvumist – ja eriti pärast riikliku iseseisvuse garandina nähtud või vähemalt sellisena esitletud Euroopa Liitu ja NATO-sse pääsemist – oleme jäänud ilma rahvusliku unistuseta.

Individualismi ja nn multikultuursuse ideoloogia juurutamise tingimustes näeme üha enam, et meie rahvuslikud unistused on atomiseerunud ning kildudena laiali puistatud. Igaühel võivad olla omad unistused, ent tõsiseltvõetavaid unistusi, mis meid rahvana kokku seoks, on väga raske nimetada.

Ent kui ei ole väärtusi, ideaale ja unistusi, mis meid rahvana kokku seoks, siis on raske rääkida ka ühtsest rahvast kui identiteedi kandjast. Muu hulgas räägib sellest praegusel ajal üha sagedamini kostuv tõdemus, et välismaal teise eestlasega kohtudes ei pruugi inimesed tunda pea mingit ühisosa.

Tulles tagasi Tammsaare juurde tasub pikalt mõelda tema tähelepaneku üle, et eesti rahvas peab alles tõestama oma tahet ja suutlikkust olla liikmeks Euroopa rahvaste peres.

“[K]us on kõik see, mis räägib meie sisemisest loovast jõust, meie vaimu ja hingemaailmast? Missugused on need andmed ja tunnused, mis laseksid meid kui omapärast olevust märkida üldises rahvaste peres? Meie kõik teame, et neile küsimustele rahuldavat vastust anda on tänapäev kaunis raske ja täbar ülesanne, sest meil tuleb vastamisel tõsiasjalisest materjalist üsna ruttu puudus kätte,” kirjutas Tammsaare 1925. aastal rahvusliku südametunnistuse hääle kandjana.

Valdav osa meie orjameelsest globalistlikult meelestatud poliitilisest ja kultuurilisest eliidist ei pinguta meie rahva vaimse, kultuurilise, majandusliku ja poliitilise iseseisvuse säilitamise, kasvatamise ja tugevdamise, vaid nende rahvusliku iseteadvuse aluseks olevate hüvede loovutamise nimel.

Paraku on praegusel ajal olukord veel tunduvalt hullem kui toona, pidades silmas, et valdav osa meie orjameelsest globalistlikult meelestatud poliitilisest ja kultuurilisest eliidist ei pinguta meie rahva vaimse, kultuurilise, majandusliku ja poliitilise iseseisvuse säilitamise, kasvatamise ja tugevdamise, vaid nende rahvusliku iseteadvuse aluseks olevate hüvede loovutamise nimel.

Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva plaanitakse tähistada suurejooneliste pidustustega, aga paraku varjutavad selle iseenesest üleva tähiseni jõudmist tõsised muremõtted. Võimalik, et nii demograafiliselt kui ka vaimselt ja kultuuriliselt hääbuval eesti rahval on veel jõudu renessansiks, aga ilmselgelt on selleks tarvis üleloomulikku abi. Seda abi tuleb aga paluda, ent palve “Hoia, Jumal, Eestit!” eeldab alandlikkust. Õnnetuseks on aga alandlikkus neil päevil üha defitsiitsem ressurss.

Maarja Vaino: ideoloogia kandjast eliidist

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!