Laulu- ja tantsupeosse on kätketud ühtaegu nii ilu kui ka valu – sündmus ise on tõesti kaunis, ent sellega kaasneb valu teadmisest, et peol kuuldu, nähtu ja muul moel kogetu on aina enam lahus meie rahva üldisest argielust ja elutunnetusest, milles liberalismi ja globalismi pealetungiga surutakse kõik rahvuslik ja traditsiooniline tagaplaanile, nendib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Äsja lõppenud XII noorte laulu- ja tantsupidu pakkus rohkelt positiivseid emotsioone. Ajal, mil avalikus inforuumis on rahvuslikkus põlu alla pandud ning traditsioonitruudust kujutatakse tagurlikkusena, oli see pidu justkui sõõm värsket õhku. Ülev, väärikas ja liigutav; eestlaseks olemist väärtustav, isamaa-armastust sütitav ja ühtekuuluvustunnet kasvatav. Peo korraldajad ja elluviijad väärivad siirast tänu ja kiitust!

Laulu- ja tantsupidu võimaldab ikka ja jälle imetleda eesti kultuuri ilu, mis nähtub nii südamlikest lauludest, rõõmsatest tantsudest kui ka imelistest rahvariietest. Pea uskumatu oli näha, kuidas ERR sellist rahvuslikku pidu kogu oma kauniduses esile tõi. Laulu- ja tantsupidu võib ju olla saksa juurtega traditsioon, aga pooleteise sajandiga on see saanud eesti kultuuri osaks moel, mida mitte kusagilt maailmast ei leia. Nõnda on see pidu kahtlemata jõuline vahend eestluse idee esiletõstmiseks, väljendamiseks ja edasiandmiseks.

Samas tuleb hoiduda emotsionaalsest pimestatusest ja anda endale aru, et pidu võib küll peegeldada meie rahvuslikku kultuuri, ent see ei ole imevits, mis tagaks meie rahva ja kultuuri püsimise. Teisisõnu: pidu toob esile eelnevate põlvede poolt meie rahvuslikku olemisse kui traditsiooni kasvatatud kvaliteedid, aga pikemas perspektiivis ei saa see ise neid kvaliteete luua. Selle tõdemuse eitamise või eiramise korral ähvardab meie rahvuslikku pidu tehislikkus.

Kui tahame, et eesti rahvas ja kultuur jääks püsima, siis peaksid ideaalid ja väärtused, mida laulu- ja tantsupidu esile tõstab, olema meie rahvusliku, kultuurilise ja ühiskondliku elu aluseks mitte ühel nädalalõpul iga mõne aasta tagant, vaid 365 päeva aastas.

Nõnda on laulu- ja tantsupeosse kätketud ühtaegu nii ilu kui ka valu. Sündmus ise on tõesti kaunis, ent sellega kaasneb valu teadmisest, et laulu- ja tantsupeol kuuldu, nähtu ja muul moel kogetu on aina enam lahus meie rahva üldisest argielust ja elutunnetusest, milles liberalismi ja globalismi pealetungiga surutakse kõik rahvuslik ja traditsiooniline tagaplaanile.

Kui tahame, et eesti rahvas ja kultuur jääks püsima, siis peaksid ideaalid ja väärtused, mida laulu- ja tantsupidu esile tõstab, olema meie rahvusliku, kultuurilise ja ühiskondliku elu aluseks mitte ühel nädalalõpul iga mõne aasta tagant, vaid 365 päeva aastas. Eesti rahvuslikku identiteeti ning selle aluseks olevaid väärtusi ja traditsioone peab austama alaliselt, mitte projekti korras, tegutsedes nii, et eesti kultuur oleks mitte pelgalt miski, mida me aeg-ajalt teeme, vaid väljendus sellest, mis me ise rahvana oleme.

Nii mõnigi hõiskas laulu- ja tantsupeo emotsioonide kõrgehetkel, et kuniks kestab see uhke traditsioon, kestab ka eesti rahvas ja kultuur. Paraku on raske pidada sellist hõiget enamaks kui tundepuhanguks. Võime laulda ja tantsida palju tahes, aga kui inimesed ei näe siin maal laste saamises ja kasvatamises eneseteostuse teed ning ka ühiskond on korraldatud viisil, mis seda ei soosi, siis hääbub meie rahvas paratamatult.

Nii vajab laulu- ja tantsupeo juhtloosung “Mina jään” sügavamat lahtimõtestamist, ennekõike läbi küsimuse, kuidas peaks ühiskondlikku elu korraldama, et inimesed tõesti saaks ja tahaks Eestisse elama jääda, siin perekonna luua ning lapsi saada ja kasvatada. Kui me selleks vaimseid, moraalseid, kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke eeldusi luua ei suuda, siis lahkuvad Eestist mitte ainult noored inimesed, vaid jäämast lakkab ka eesti rahvas ja kultuur.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!