Tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas peaks avalik võim olema läbipaistev. Kui ajakirjandus tahab end pidada sõltumatut platvormi pakkuvaks ja avaliku huvi teenistuses seisvaks neljandaks võimuks, peaks ta ise samuti läbipaistev olema. Alles siis saame hakata rääkima neljanda võimu vastutusest, nendib Objektiivi toimetus.

Vanameedia on uusmeediast häiritud. Nii võiks kokku võtta viimasel ajal erakondade uudisportaalide teemal kõlanud mõtteavaldused Joosep Tiksilt Eesti Päevalehes ja Mart Raudsaarelt ERRi portaalis.

Etteheiteid on mitmeid, kuid peatugem siinkohal Joosep Tiksi väitel, et erakondade uudisportaalid lõikavad kasu meedia usaldusväärsusest, kuid erakonna hääletoruna ei kanna neljanda võimu vastutust. Teiste sõnadega: uued portaalid maskeerivad end ajakirjanduseks, et võita inimeste usaldust, kuid ei järgi printsiipe, millest ajakirjandusväljaanded kinni peavad.

Küsigem siis, keda teenib ja millist vastutust kannab end neljandaks võimuks kutsuv “pärisajakirjandus”?

Eestis on välja kujunenud olukord, kus sisuliselt ei kanna mingit vastutust isegi poliitikud ja erakonnad. Tõsi, valimistel erakondade vahelised jõujooned parlamendis kuigivõrd muutuvad, keegi saab kohti juurde ja keegi kaotab, ent tsementeeritud kartellisüsteemi tõttu jätkub sama kurss kosmeetiliste muudatustega. Seda on tõestanud pikka aega valitsusi juhtinud Reformierakonna kukutamine ja asendamine Keskerakonnaga. Eesti valijale “müüakse” kogu aeg ühte ja sama kartelli, mille erinevad liikmed võivad omavahel nägeleda ja üksteist kritiseerida, ent võimu teostavad nad kõik enam-vähem samamoodi.

Riigivõimu kolm haru (seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim) on Eestis omavahel tihedalt seotud ning ideoloogiliselt olulistes küsimustes – näeme seda näiteks kooseluseaduse, aga samuti paljude muude asjade puhul – töötavad erinevad võimutasandid usinalt käsikäes, eirates vajadusel koguni rahva enamuse või suure osa inimeste hoiakuid (kooseluseadus, Rail Baltic, otsedemokraatia jne). Samuti püsib ühte ja sama poliitilist ja ideoloogilist kurssi hoidev hiiglaslik ametnike armee ehk püsiriik oma positsioonidel täiesti sõltumatuna valimiste tulemustest.

Ka niinimetatud neljas võim ehk ajakirjandus on Eestis võimutruu ning tegelikult osa sellest kartellist. Kui võrrelda Rahvusringhäälingu, Postimehe ja Ekspress Grupi väljaannete maailmavaatelisi hoiakuid, siis kas leiate põhimõttelisi erinevusi? Jah, üks väljaanne kaldub toetama Reformierakonda, teine eelistab sotse, kritiseerida võidakse üksikuid poliitikuid ja erakondi, muidugi ka võimulolijaid, ning aeg-ajalt samuti erinevate riiklike institutsioonide tööd (eriti kui “progressiivsed” otsused ei ole kiired tulema), ent mitte kunagi ei seata kahtluse alla “liberaal-progressiivset konsensust”, mille alalhoidmise nimel kõik võimuharud töötavad. See aga ongi laiem ideoloogiline ja poliitiline programm, mida ühisel jõul ellu viiakse.

Sama kehtib kaitse- ja julgeolekupoliitika kohta. Nii nagu Eesti võimuladvik on (Postimehe toimetuse väljendit kasutades) orienteeritud “anglosaksi kilbile”, on seda ka siinsed peavoolu väljaanded. Kui palju ilmub meie meedias kriitilisi artikleid USA ja tema lähemate liitlaste (Lähis-Idas näiteks Iisrael ja Saudi Araabia) kohta, eriti võrreldes Venemaa ja tema liitlasriikidega? Tõsi, Donald Trumpi naeruvääristamine ja mustamine on lubatud, ent see on nii sellepärast, et seda teeb ka USA ja teiste lääneriikide vasakliberaalne meedia.

Tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas peaks avalik võim olema läbipaistev – vastasel korral ei saaks rääkida aruandekohustusest ja vastutusest valijate, kõrgeima riigivõimu kandja ees. Kui ajakirjandus tahab end neljandaks võimuks pidada ja vastutusest rääkida, peaks ta olema mitte ainult professionaalne ja kvaliteetne, vaid samuti läbipaistev. Kui ajakirjandus pakub definitsiooni kohaselt sõltumatut platvormi ja seisab avaliku huvi teenistuses, siis peaks see olema kontrollitav.

Mida see tähendab? Toimetused peaksid alustuseks avalikustama oma maailmavaatelised eelistused, nii nagu see parteiportaalide puhul algusest peale selge on. Samuti peaks lugeja teadma, milliste suhtekorraldusfirmadega koostööd tehakse, kes on suuremad reklaamitellijad, milliste äriliste ettevõtmistega on seotud väljaannete omanikud. Parteiline portaal teenib erakonna (ja võib-olla selle valijate) huve, aga kelle huvides tegutseb “neljas võim”? Praegu räägitakse küll meelsasti oma sõltumatusest ja avaliku huvi teenimisest, ent tegelikult mõjutavad ajakirjandusliku sisu tootmist erinevad varjatud tegurid, nii maailmavaatelised ja poliitilised kui ärilised.

Maksumaksja rahastatavad kanalid ja väljaanded peaksid aga olema allutatud senisest tõhusamale ja sõltumatule kontrollsüsteemile, mis tagaks selle, et maailmavaateline kallutatus domineerima ei pääseks. Praegu vaatab nii ERRist kui näiteks riigi toel ilmuvatest kultuuriväljaannetest vastu maailmavaateline üheülbalisus.

Alles siis, kui ülal esitatud ettepanekud on vastu võetud ja ellu viidud, saame hakata rääkima neljanda võimu vastutusest.

Päisefoto: Bigstockphoto.com

Sõltumatu ja avalikku huvi teeniv ajakirjandus?

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!