Eesti kristlased peavad võtma oma õiguseks ja kohustuseks Eesti ühiskonna suundumustes kaasa rääkida, et mitte muutuda sotsialistide lammutustöö kaasosalisteks, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Hiljuti läkitas end ateistina esitlev sotsialistide esimees Jevgeni Ossinovski Eesti Kirikute Nõukogu poole murekirja, milles ta tundis kurvastust tsiviliseeritud demokraatliku arutelu puudumise üle ning palus kirikutel asuda ÜRO rändelepingut toetavale seisukohale.

Ossinovski kiri on nii mitmel erineval tasandil silmakirjalik, et kõiki selle tahke pole juhtkirja formaadis võimalik adekvaatselt analüüsida. Ent toogem sellest hoolimata esile üksikud kõige rasvasemad vasturääkivused.

Mõned aastad tagasi Eesti rahvusriiki ebainimlikuks düstoopiaks nimetanud Ossinovski pöördub Kirikute Nõukogu poole „murega Eesti pärast“, kus tema hinnangul on vohama asunud erimeelsused poliitilises üksikküsimuses, mis ühiskonnas olevat vallandanud hirmu ja kurjuse. „Debatid ÜRO ränderaamistiku üle on väljunud Eestis tsiviliseeritud demokraatliku arutelu raamidest,“ kurdab Ossinovski usujuhtidele.

Kas „mure Eesti pärast“ ei tähenda mitte muret sotsialistide reitingu pärast, mis peale ÜRO rändelepingu jõulist läbisurumist ähvardab kukkuda niigi nigelast seisust suisa katastroofilisele tasemele?

Rääkida aga hirmu ja rahva viha esile kutsuvatest erimeelsustest poliitilistes üksikküsimustes peale kooseluseaduse ja nüüd ka rändelepingu häbitut ja oponente armutult sildistavat läbisurumist, kuulub kahepalgelisuse meistriklassi, mida suudavad endale lubada vaid kurguni ülbust täis härrassotsialistid.

Kahe näoga Januse etendamine ei lõpe siin. Kuigi parteikaaslase Indrek Tarandi jultunud provokatsioon, võõrale meeleavaldusele jõuga sissetungimine ning matslik lällamine ei kutsu sotsialistide juhis esile vähimatki hukkamõistu, jõuab Ossinovski kurvastust tunda selle üle, et „debatid“ rändeleppe teemal on väljunud tsiviliseeritud demokraatliku arutelu raamidest!

Sellise etlemise järel suudab Ossinovski kõrvutada sotsialistide põhimõtteid kristliku usuga ning peale aastatepikkust rahvusmeelselt ja konservatiivselt meelestatud kristlaste sügavatel veendumustel tallamist loota, et rahulikul advendiajal õilmitseks armastus vihkamise üle.

„Sotsiaaldemokraadid jagavad kristluse tuumaks olevaid humanistlikke väärtusi. Meie eesmärk ‒ ligimesest hooliv ning sõbralik ühiskond ‒ on ka teie eesmärk. Advendiaeg on ootuse ja rahu, kuid ka enesesse vaatamise aeg. Palun teid, head kirikud, kasutada oma erilist ühiskondlikku sõna, et rahulikul advendiajal võidutseks armastus vihkamise üle,“ kirjutab Ossinovski Eesti kristlaskonna juhtidele.

Ossinovski kirja võib õigustatult kanda Eesti poliitilise lähiajaloo kõige küünilisemate peatükkide alla.

Ent nii hirmus, kui seda ongi tõdeda, pole konservatiivselt meelestatud inimeste peamiseks murekohaks mitte selle kirja saatja, vaid selle adressaadid – Eesti kristlike kirikute ja usuühenduste juhid ning kristlased ise.

Sotsialistide põhimõtted peaks igale vähegi ühiskonna arengutes orienteeruvale kodanikule olema ammu teada – sündimata laste massilise tapmise legitimeerimine ja selle riiklik rahastamine, abielu ja perekonna mõiste moonutamine, usu-, veendumuste-, südametunnistuse- ja sõnavabaduse mahasurumine diskrimineerimise keelu laiendamise ja „vihakõne“ piiramise ettekäändel, haiglase seksuaalkasvatuse edendamine koolides ning kristliku tsivilisatsiooni hävitamine ja lagastamine. Siin ei tohiks kellelegi tulla midagi suure üllatusena.

Probleem ilmneb aga liigagi tihti pigem kristlastes ja nende juhtides, kes kõigele eelnevale peaksid südikalt vastu astuma. Ometi näeme nende hulgas hoiakut, mida üks kristliku tsivilisatsiooni viimseid rippeid hävitav sotsialist soovikski näha – mõnusat äraolemist, pinnapealset sõbralikkust, vaimset leigust, ükskõiksust halvasti varjata suutvat „sallivust“ ning „armastuse“ vormi omandanud taganemist kõikidest kristliku usu moraalsetest tagajärgedest.

Liiga tihti kohtame kristlaste hulgas sotsialistidele sobivat kristluse vormi ehk elu aluspõhimõtteid söövitavale kultuurile naiivselt avatud lillelapsukese vaimu, mis ootab maailmalt oma leiguse palgaks pikka paid ja tormilisi ovatsioone – ja saab neid, loomulikult. Kuidas siis muidu.

Sellistele kristlastele kujutab Kristus endast habemega sotsiaaltädi, mitte Kõigevalitsejat ja Kuningat. Kirik pole aga muud kui vaimsete eripäradega sotsiaalhooldekande asutus, mis seab endale eesmärgiks tegeleda migratsiooni, homoõiguste, palgalõhe vastase võitluse ja ilusa koorimuusika edendamisega, saateks sisutühi ja pateetiline jutt armastusest ja halastusest.

Selline kristlus meeldib ka ateistist Ossinovskile, sest sotsialismist eristab seda vaid suhteliselt maitsetult etendatud liturgiline praktika ja paar ajaloolist nüanssi.

Õnneks pole märkimisväärne osa kristlastest siiski veel mitte „sotsialistliku kristluse“ järgijad, vaid siirad usklikud ja ausad inimesed, kes tunnetavad oma õiguse ja kohustusena Eesti ühiskonna suundumustes kaasa rääkida. Seda kohustust tuleb Eesti kristlaskonnal iga päevaga teravnenud revolutsiooniliste rünnakute tingimustes asuda üha jõulisemalt teostama.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!