Võltskodanikuühendused tuleb maksumaksjate turjal parasiteerimisest ära lõigata ning lasta nad vabaturumajanduse parimaid traditsioone järgides vabaks avaliku arvamuse väljale, kus kodanikud hääletavad oma rahakotiga. Eks näis, kui paljud on valmis oma rahakoti raudu paotama “vulavat ja virdavat” sooidentiteeti jutlustavatele radikaalidele või “heteronormatiivset fašismi” taunivatele liikumistele, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Ütleme, et meil on järgnev olukord: end tarbijate eestkõnelejana esitlev organisatsioon hindab erinevaid poekette, vaatleb nende teeninduskultuuri, müüdava kauba kvaliteeti ja hinda ning reastab müüjad enda poolt määratletud kriteeriumite alusel pingeritta. Parima poeketi tiitel läheb kaubandusketile A. Teeninduskultuuri musternäidise ja tarbijasõbralikkuse kiituskirjaga pärjatakse aga müügiasutust B.

Tarbijaorganisatsioon näitab oma tubli töö ja heade tulemuste puhul üles siirast rahulolu, ka kaubandusketid ilmutavad tänulikkust ja kinnitavad oma valmidust pürgida puhtalt kliendi huvide nimel ikka uute tippude poole.

Tavalised tarbijad vaatavad alguses natukene nõutult ringi, mõni meenutab poekettidest ostetud hallitama läinud leiba, teisele tuleb meelde, et alles eile sai ta tarbijasõbralikkuse etaloniks kuulutatud kaubandusasutuses B kassiirilt sõimata.

Samas, kui ikkagi meie enda huvide kaitseks loodud sõltumatu organisatsioon juba selliste vaieldamatute tulemusteni jõudis, siis peavad need poeketid ju ikka head olema. Kus nad pääsevad. Ilmselt oli tegu lihtsalt negatiivsete üksikjuhtumitega.

Nagu imeväel on sõltumatu tarbijateühenduse ja kaubandusasutuste vahele sugenenud siiras  teineteisemõistmine ja koostöö vaim. Poeketid, eriti A ja B, pöörduvad edaspidi suure innuga sõltumatu tarbijateühenduse poole pärimaks, kas tarbijate huvides oleks näiteks muudatused piimatoodete hinnas ja väljapanekus.

Peale hoolikat kaalumist, uurimist ja puurimist leiab sõltumatu tarbijateühendus, et – üllatus-üllatus – on küll ja kuidas veel. Tegelikult tuleks sisse viia ka muudatused viinerite ja vorstitoodete väljapanekus ning mingi imenipi läbi tuleks tarbijatele kasuks ka sardelli hinna mõõdukas tõstmine.

Siinkohal hakkab ärksamale tarbijale tunduma, et kõik nagu ei klapi. Miskit on mäda, räägivad mehed garaaži taga. Huvitav, kust see kõne all olev tarbijateühendus ka oma raha saab, küsib keegi.

Lähemal vaatlusel selgub, et “sõltumatu tarbijateühenduse” tuludest moodustasid 60% ulatuses poekett A annetused, 39% aga müügiasutuse B aastatoetus. Üks protsent tuludest tuli liikmemaksudest.

Kuigi on ilmne, et riik pole vähemalt ideaalis teenuste pakkuja ega kodanik tarbija, kirjeldab eelnev analoogia siiski piisavalt täpselt Eesti “sõltumatu kodanikuühiskonna” ja riigi suhet.

Heites pilgu Ühiskonnauuringute Instituudi uurimusele, kus vaadeldi 24 kodanikuühenduse tulubaasi, tabab meid masendav tõdemus: valdav osa Eesti kodanikuühiskonna institutsioonidest, eelkõige selle käremeelsem ideoloogiline kahurvägi nagu Eesti LGBT Ühing, Eesti Inimõiguste Keskus, sotside Johannes Mihkelsoni Keskus ja Feministeeriumit haldav MTÜ Oma Tuba pole sisuliselt midagi muud kui riigi kulude real figureerivad sotsiaalministeeriumi filiaalid, mis täidavad riigi struktuuridesse imbunud pahemradikaalide tellimust, laulavad nende laulu ja kiidavad takka ühiskonna alusväärtuste lammutamist soosivatele seadusandlikele algatustele.

Nende organisatsioonide näol on tegu võltskodanikuühiskonna näitega par excellence, mis edendab rahva enamusele täiesti vastuvõetamatut ideoloogilist programmi ja parasiteerivad sealjuures südamerahuga meie kõikide maksurahal, sõltumata sellest, kas maksumaksjatena oleme valmis neid toetama või mitte.

Sedasama leiavad ka Ühiskonnauuringute Instituudi uurimust kommenteerivad Tanel Paas ja Berit Teeäär, kes kirjutavad, “et avaliku raha toel tegutseb ka arvukalt kodanikeühendusi, kelle seisukohtadele oponeerib arvestatav osa ühiskonnast.”

Huvitav on see, et probleemile on varem tähelepanu juhtinud ka Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper, kes tunnistas juba 2014. aastal ilmunud artiklis “Eesti mõttetu kodanikeühiskond”, kuidas “paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija.”

Vähemalt selles osas tuleb Kari Käsperit siiralt tunnustada. Hoolimata sellest, et tema juhitud asutus sai sotsiaalministeeriumi poolt hallatud Hasartmängumaksu Nõukogult tänavu 90 000 eurot aastatoetust, julgeb ta Eesti kodanikuühendusi vaevavale haigusele silma vaadata ja seda adekvaatselt kirjeldada.

Probleem on tõesti tõsine ja vajab selgeid vastumeetmeid. Võltskodanikuühendused tuleb maksumaksjate turjal parasiteerimisest ära lõigata ning lasta nad vabaturumajanduse parimaid traditsioone järgides vabaks avaliku arvamuse väljale, kus kodanikud hääletavad oma rahakotiga. Eks näis, kui paljud on valmis oma rahakoti raudu paotama “vulavat ja virdavat” sooidentiteeti jutlustavatele radikaalidele või “heteronormatiivset fašismi” taunivatele liikumistele.

Paas ja Teeäär kirjutavad Ühiskonnauuringute Instituudi uurimust kommenteerides: “Kõigist uuritutest tõuseb esile Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK), mis tegutseb ainult eraannetuste toel, annetajaid on ka märkimisväärne hulk: 2015. aastal 5598 füüsilisest isikust annetajat.”

Tõepoolest, Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on loomuseaduslikku ja tervemõistuslikku perekonnakäsitlust kaitsva tegevusega end oma tuhandete annetajate toetusest auga ära majandanud ja meile tuleks aus konkurents vaid kasuks.

On viimane aeg “sõltumatule tarbijaühendusele” vesi peale tõmmata ja tema tegelik olemus ilmarahvale nähtavaks teha. Tüssatud ja sõimatud peavad üles tõusma ja näitama, et Eestis on võimalik üles ehitada ka tõeline ja riigivõimust sõltumatu kodanikuühiskond.

Ja loomulikult, ceterum censeo, kõik erakonnad peaksid olema käsitletud kodanikuühiskonna liikumistena ning nende riigieelarveline rahastus tuleks lõpetada päevapealt.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!