Rail Baltic on tüüpiline impeeriumi projekt – see kavatsetakse piiriprovintsides ellu viia tõeliselt laia joonega, kulutades ära Eesti mõistes kolossaalse hulga üleliidulist raha. Samas toob Rail Baltic lakmuspaberina esile selle, mis on Eesti poliitilises juhtimises valesti. Taas kord avalduvad samad sümptomid, mis viitavad võimu võõrandumise haigusele, sedastatakse Objektiivi juhtkirjas.
Rail Baltic on tüüpiline impeeriumi projekt: see kavatsetakse piiriprovintsides ellu viia tõeliselt laia joonega, kulutades ära Eesti mõistes kolossaalse hulga üleliidulist raha, kuigi kõike muud kui tühine oleks ka Eesti omaosalus. Kriitikute sõnul on Rail Balticuga seotud asjaajamine olnud arrogantne, olulisi dokumente ja uuringuid pole avalikustatud. Kohalikele öeldakse, et rong on juba läinud ja arutada pole enam midagi. Ilmselt just seetõttu ei viitsinud suurem osa koalitsioonisaadikuid ilmuda sel nädalal riigikogus toimunud arutelule Rail Balticu kui riiklikult tähtsa küsimuse üle. Niisamuti ei pidanud selle arutelu kajastamist vajalikuks Eesti Televisiooni uudistesaade "Aktuaalne kaamera".
Rail Balticu pooldajad ja eestvedajad toonitavad muu hulgas vajadust lahutada Eesti raudteevõrk Venemaa raudteevõrgust ja "rajada otsetee Euroopasse". Vihjatakse poliitilistele kaalutlustele ja ka soovile ellu viia "Lennart Meri unistus". Seetõttu olevat "iga Rail Balticu ette viimasel hetkel veeretatud takistus […] vesi Kremli veskile, sest käimas on laiem geopoliitiline võitlus Baltimaade positsioneeringu nimel" – nii kirjutas Tunne Kelam.
Rail Balticu kriitikud toovad aga üksteise järel välja ratsionaalsed vastuargumendid, mis peaksid panema iga kodaniku ja eelkõige iga poliitiku kõnealuse projekti mõistlikkuse üle väga tõsiselt järgi mõtlema. Küsimus pole selles, et me ei vaja raudteeühendust Euroopaga, vaid et selleks pole tingimata vaja sellist lahendust ja sellega kaasnevaid tohutuid kulutusi ning kõrvalmõjusid majandusele, regionaalsele arengule ja keskkonnale.
Rail Baltic toob lakmuspaberina esile selle, mis on Eesti poliitilises juhtimises valesti. Taas kord avalduvad samad sümptomid, mis viitavad võimu võõrandumise haigusele. Sümptomaatiline on ka see, kuidas Euroopast terendavad tohutud rahasummad teevad võimulolijad ja ka äsja võimule saanud kurdiks ja pimedaks.
Rail Baltic toob lakmuspaberina esile selle, mis on Eesti poliitilises juhtimises valesti. Taas kord avalduvad samad sümptomid, mis viitavad võimu võõrandumise haigusele.
Reformierakondlasest riigikogu liige Igor Gräzin ütleb otse: "Riik ehk ametnikud ja muud riigilähedased inimesed pole huvitatud Rail Balticust, vaid selle ehitamisest ja selle ümber liikuvast rahast ning asjadest, ja et neid oleks palju ja nad kestaksid kaua. …me räägime kümnete tuhandete inimeste seismisest kosutavalt voolava rahajoa all. Riigihangete läbiviimine on ise juba kullaauk läbiviijatele, meenutage Mäo teeristi ja ERMi sööklat."
Just selle eest hoiatab juhtimisteaduste dotsent Endel Oja: "Ebaõnnestunud Rail Balticust võib aga kujuneda uus monument raiskamiskultuurile. Sellised miljardilised "monumendid" juba eksisteerivad tühjade lennujaamade näol Hispaanias ja kasutute sildadena Kreekas. Kas soovime ka selle klubi liikmeks astuda? RB apologeetide väited, et RB-st loobumine annab Eesti poolt Brüsselisse signaali, nagu Eesti töötaks vastu Brüsseli suunistele ja näitaks Eesti riigi venemeelsust, on poliitiline demagoogia, mille eesmärgiks on tähelepanu kõrvalejuhtimine projekti ratsionaalsetelt alustelt ja argumentide asendamine poliitiliste loosungitega."
Nagu viimastel aastatel kombeks, tähendab ELi-meelse ladviku tarkadele otsustele ja ettenägelikele ideedele vastuvaidlemine seda, et sa oled lihtsalt putinist, Kremli käsilane, liberaalse demokraatia vastane jne. Sinu arvamus ei loe, sa oled täiesti mõttetu ja tühi koht, progressi pidur.
Sellise suhtumisega ei saa leppida. Kodanikud, kes pole nõus sügavalt ebademokraatliku ja arrogantse viisiga, kuidas Eesti riigis asju aetakse – mitte ainult Rail Balticu küsimuses –, peavad organiseeruma, aktiveeruma ja oma tahte maksma panema. Emeriitprofessor Mati Hint leiab: "Rail Balticu vastustamine võib kujuneda rahvaliikumiseks, millel on Eesti ühiskonna mastaabis määratu suur intellektuaalne ja emotsionaalne potentsiaal: Eesti Rooma Klubi, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Geograafia Selts, 101 kiri, MTÜ Avalikult Rail Balticust, suur osa loomeliitude liikmeskonnast, kõigi ülikoolide professorkonna ja õppejõudude esindajad."
Seda, kas oleme iseseisev riik, kus elavad iseseisvad ja vastutusvõimelised inimesed, või kauge keskuse laualt pakutavast nännist ja rehepaplusest elatuv provints, saame me ise määrata – eeldusel, et meie rahval on selleks sisu.