Portaal Objektiiv peab üheks oma olulisemaks ülesandeks seista sõnaga ja vaimujõuga vastu Revolutsioonile selle mistahes destruktiivsetes ja dekadentlikes vormides. Püüame seda teha ühelt poolt Revolutsiooni nurjatusi, pahesid ja valesid paljastades ja teiselt poolt esile tuues seda, mis on tõene, ilus ja hea ning väärib järgimist nii isiklikus elus kui kogu ühiskonnas, deklareerib Objektiivi toimetus ajal, mil on möödumas sada aastat oktoobrirevolutsioonist Venemaal.

Brasiilia mõtleja Plinio Corrêa de Oliveira tõdeb oma teoses “Revolutsioon ja Vasturevolutsioon”: “Kaasajal maailma raputavad kriisid – moraali, perekonna, kultuuri, majanduse, riigi ja muu kriis – pole midagi muud kui ainult ühe fundamentaalse kriisi erinevad küljed, mille kõigi tegevusväljaks on inimene. Teisisõnu, nende kriiside juured peituvad inimhinge kõige sügavamates probleemides, kust nad levivad kogu kaasaja inimese isiksuseni ja haaravad tervet tema tegevust”.

Neil päevil täitub sada aastat sündmusest, mida Nõukogude korra ajal üles kasvanud keskealised ja vanemad inimesed teavad kui Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni (toimus vkj 24.–26. oktoobril 1917, selle aastapäeva tähistati ukj 7. novembril). Selle maailmaajaloo pöördepunktiks ülistatud sündmuse aupaiste varises kokku koos Nõukogude Liiduga, mistõttu kiputakse seda ka lihtsalt bolševike võimuhaaramiseks pidama, kuid kahtlemata oli tegu revolutsiooniga, sest fanaatilised bolševikud asusid viivitamatult ühiskonda oma ideoloogia alusel vägivalda rakendades drastiliselt ümber kujundama.

Kommunistliku eksperimendi nurjumine rohkem kui 70 aastat hiljem aga tekitas Nõukogude Liidu ikke alt vabanenud rahvastes illusiooni, et revolutsioonidega on nüüd lõpp ja pöördutakse tagasi normaalse (kodanliku) ühiskonnakorralduse juurde. Räägiti koguni “ajaloo lõpust” ja liberaalse demokraatia võidust. Kuid võta näpust, vahepeal oli marksismiideoloogia teistsugusel kujul suutnud kanda kinnitada läänes ja selle “pikk marss läbi institutsioonide” ehk võimuhaaramine lääne ühiskondade olulistes valdkondades – hariduses, meedias, poliitikas, kirikus ja mujal – mõjutab aina enam meid kõiki. Kultuurimarksismi olemus on ülevaatlikul moel hästi lahti seletatud Objektiivis kolmes osas avaldatud artiklis (vt siitsiit ja siit).

Ajaloolane Mikael Laidre tõdeb, et ühe revolutsioonilise vormi – Nõukogude kommunismi – tuliseks geopoliitiliseks vastaseks olemine ei säästnud 20. sajandi läänt revolutsioonist: “Lääne viimaste aastakümnete eripära, aga ka ajalugu meeles pidades saame tõdeda, et sageli võib revolutsiooniliste ideede ja -voolude mitmekesisuse, paralleelsuse ja koguni konfliktsuse tõttu näida, nagu neil puuduks seos või mõni ei olekski revolutsiooniline. … Tugevamalt neist üht, teist või mõnda muud aspekti rõhutavad ja oma tegevuses rohkem või vähem äärmuslikud -ismid osutuvad lõpuks sama projekti, suure algustähega Revolutsiooni edendajaiks.”

Meie ühiskond on revolutsioonilistest suundumustest haaratud palju suuremal määral, kui arvata oskame. On lihtne kritiseerida ainupartei juhitud autoritaarset ühiskonnakorraldust ja selle utoopilisi ideoloogilisi eesmärke, nagu seda mäletame Nõukogude ajast. Palju keerulisem on ära tunda revolutsioonilisi tendentse, ideid ja projekte, mida nn vabades, avatud ühiskondades ellu viiakse ja mis tunduvad üha rohkematele inimestele nii endastmõistetavad ja vastuvõetavad. Revolutsioon muudab kavala maskimeistrina oma maske, ent maskide taha varjunud irvitav lõust on ikka üks ja sama.

Küsimuses pole ainult marksismis ja selle eri vormides. Revolutsioon ei tähenda ka lihtsalt varasema ühiskonnakorralduse radikaalset lammutamist ja katset rajada uut, nagu juhtus Prantsuse revolutsiooni või Venemaa 1917. aasta revolutsioonide käigus, vaid see on laiaulatuslik suundumus, mis dekonstrueerib, moonutab ja hävitab kõiki autentselt inimlikke sotsiaalseid ja intellektuaalseid nähtusi ja protsesse kuni inimeseks olemise kõige põhimõttelisemate kategooriateni välja.

Nii oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus leitakse tõsimeeli, et sugu on ilma püsiva ja kindla sisuta nähtus, “kestahes võib olla mistahes” ning seksuaalsus “ei ole kivistunud, vaid voolav ja muutuv”. See “äratundmine” on nn liberaalsetes demokraatiates saamas üha suuremal määral riikliku poliitika osaks ning kõigilt “arenenud rahvastelt” nõutakse sellega nõustumist. Seega vastab suurel määral tõele väide, et tänases Eestis lähtub ühiskonnale, meie identiteedile ja rahvuskultuurile kõige suurem oht nn pehmetest, ideoloogilistest ministeeriumidest, milleks on haridus-, kultuuri- ja sotsiaalministeerium. Meie oma riik on kaaperdatud revolutsionääride poolt, kes viivad maksumaksja raha eest ellu oma ideoloogilisi ambitsioone.

Portaal Objektiiv peab üheks oma olulisemaks ülesandeks seista sõnaga ja vaimujõuga vastu Revolutsioonile selle mistahes destruktiivsetes ja dekadentlikes vormides. Püüame seda teha ühelt poolt Revolutsiooni nurjatusi, pahesid ja valesid paljastades ja teiselt poolt esile tuues seda, mis on tõene, ilus ja hea ning väärib järgimist nii isiklikus elus kui kogu ühiskonnas.

Seega pole meie jaoks küsimus kaugeltki mitte ainult demokraatia parandamises, riigivalitsemise tõhustamises, massiimmigratsiooni ärahoidmises, euroföderalismi ja globalismi vastustamises, riikliku suveräänsuse ja rahvusriigi kindlustamises jne, vaid n-ö suure pildi esile toomises ja selle teadvustamises, et kõige selle taustaks on vaimne ja tsivilisatsiooniline võitlus. Paraku ei taha paljud inimesed vaadata ja mõelda kaugemale lääne ja Venemaa vahelisest vastasseisust ja geopoliitilistest ambitsioonidest (mis meid kahtlemata otseselt mõjutavad), kuigi pole raske märgata, et Revolutsioon on jätnud oma inetu ja kuritegeliku jälje nii ida kui lääne ajaloole ja tänapäevale. Selle märkamine ja teadvustamine on esimene samm Vasturevolutsiooni teel.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!