Juhtkiri: riigikogu valimiste kord pilkab demokraatia ideed

Riigikogu saalis istub paraku terve rida tublidest parteisõduritest "rahvaesindajaid", kel tegelikult puudub rahva mandaat. Foto: Scanpix

Olukord, kus parteide nimekirjade alusel häälte ülekandmist võimaldava valimisseaduse tõttu pääsevad ikka ja jälle parlamenti inimesed, keda ei ole sinna tegelikult rahva poolt valitud, pilkab demokraatia ideed, leiab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Võimatu on kokku lugeda kõiki aastate jooksul tehtud üleskutseid muuta ära riigikogu valimiste kord, mis võimaldab parlamenti pääseda parteide poolt oma nimekirjades kõrgetele kohtadele upitatud inimestel, kes pole reaalselt rahva mandaati saanud. Selliseid üleskutseid on tehtud iga kord nii valimiste eel kui ka järel ja ilmselt toetab neid valdav osa ühiskonnast.

Sellest hoolimata ei ole riigikogu valimise korda kõnealuses aspektis muudetud ja põhjust pole raske arvata. Jämedat otsa oma peos hoidvad parteid ei soovi loobuda võimalusest sokutada parlamenti inimesi, kes on saanud mandaadi pigem parteidelt kui rahvalt. Parteisõdurid soovivad aga edaspidigi sõltuda oma poliitilises karjääris pigem kohast parteilises hierarhias kui rahva toetusest.

Nii ongi juba aastaid istunud parlamendis näiteks Maire Aunaste, kes sai valimistel vaid 679 häält, ent potsatas oma kodupartei Isamaa heldusest ikkagi riigikogu liikme hästi makstud kohale, kuna erakonna üldnimekirjas anti talle koguni viies koht. Arno Sild sai tänu EKRE nimekirjas kõrgele neljandale kohale riigikogu liikmeks veelgi väiksema häälte saagiga, olles kogunud vaid 523 inimese toetuse. Reformierakonna endine peasekretär Martin Kukk pääses parlamenti suisa 456 häälega, sest partei tagas talle oma üldnimekirjas jällegi ülikõrge neljanda koha. Keskerakondlane Oudekki Loone on aga rahvaesindajaks vaid 354 kodaniku toetusel.

Olukorra absurdsust näitab aga tõsiasi, et samal ajal jäid näiteks Malle Pärnale riigikogu uksed suletuks hoolimata sellest, et talle andis valimistel oma hääle koguni 1867 kodanikku ning sama saatus sai osaks ka 2080 häält kogunud Anti Poolametsale ja 1924 häält saanud Mare Liigerile. Helle-Moonika Helmele ei piisanud riigikogusse pääsemiseks isegi mitte 2399 häälest ehk Martin Kukest rohkem kui 5 korda ja Oudekki Loonest lausa ligi seitse korda suurema hulga kodanike toetusest (rääkimata sellest, et Kuke ja Loone valimispiirkondades oli hääleõiguslikke kodanikke tunduvalt rohkem kui Helme omas).

Kui riigikogu koosseisu määravad ära valimisnimekirju koostavad parteid või nende tagatoad, mitte valijad, siis on igati põhjendatud rääkida Eestist mitte kui demokraatlikust, vaid kui partokraatlikust riigist.

Niisugune demokraatia ideed pilkav olukord ei ole vastuvõetav. Riigikogusse peavad pääsema inimesed, kes saavad valimistel rohkem hääli, mitte need, kes on saavutanud Jumal teab mil moel endale partei soosingu. Kui riigikogu koosseisu määravad ära valimisnimekirju koostavad parteid või nende tagatoad, mitte valijad, siis on igati põhjendatud rääkida Eestist mitte kui demokraatlikust, vaid kui partokraatlikust riigist, kus parteid jagavad – professor Jüri Saarelt sõnu laenates – saadud hääli nagu röövlijõugud röövsaaki.

Enne tuleva aasta märtsi esimesel pühapäeval toimuvaid riigikogu valimisi oleks praegu veel piisavalt aega teha riigikogu valimise seaduses vajalikud muudatused, et valimistel saaks määravaks rahva, mitte parteide tahe. Küll oleks ilus, kui koalitsiooni- ja opositsiooniparteid viiksid riigi huve esikohale tõstes ellu üksmeelse otsuse valimisseaduse seesuguseks paranduseks, tehes sellega sajandat juubelit tähistavale Eesti Vabariigile väärika kingituse.

Paraku on selge, et sellisest kingitusest võime unistama jäädagi, sest üldjuhul on parteide jaoks nende enda huvid palju olulisemad kui riigi ja rahva huvid või riigivalitsemise ideaalid (programmi tasandil on häälte ülekandmist võimaldava süsteem kaotamisele poolehoidu väljendanud vaid EKRE ja Vabaerakond).

Demokraatia sügavat defitsiiti Eesti Vabariigis ei ole enam ammu võimalik varjata. See järeldus paneb ühtlasi meelde tuletama, et paralleelselt riigikogu valimiste ebademokraatliku korra tühistamisega tuleks taastada ka Eesti rahvalt 1934. aasta riigipöördega röövitud rahvaalgatuse ja presidendi otsevalimise õigus.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!