Eesti Vabariigi sajandal aastapäeval tuleb meil isiklikult ja rahvana vaadata enda hinge ja keskenduda oma tõelise olemuse leidmisele. Tuleb asuda iseendaks saamise teele, mis käib läbi enesepiiramise, vooruste harjutamise, truuduse ja aususe kasvatamise ning isamaa-armastuse viljelemise, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Verstapostid asetavad inimeste ja rahvaste ette peegli, milles möödaminejale heiastuvad mitmed kesksed küsimused. Kust tuled, kuhu oled teel? Miks oled sa siin ja ei kuskil mujal? Mida oled saavutanud ja milliste vahenditega?

Kuid eelkõige vaatab sealt vastu küsimus, mis peab iga mööduja hinge läbi valgustama: kes sa oled? Selles küsimuses on kaks poolt, millest esimene asetab valgusvihku mööduja hetkelise hingeseisundi ja pärib, kelleks on mööduja praeguseks hetkeks saanud. Ent küsimuse kese asetseb mujal: milline ma peaksin olema, milline on minu ideaal, kuhu poole ma pean liikuma? Selles perspektiivis tuleb oma tegelik olemus tõsise töö, ennastsalgava ohverduse, aususe ja ustavuse ning usu, lootuse ja armastuse läbi alles saavutada.

Me teame küll, kuidas asjad Eesti Vabariigis parasjagu käivad. Seda kõike ei hakka me siinkohal meenutama – jäägu meie rahvale ja riigile kahjulike arengute koorem argipäevade juhtkirjade, uudis- ja arvamuslugude kanda.

Vabariigi sajandal aastapäeval tuleb seevastu vaadata nii üksikisikute kui ka rahvana enda hinge ja keskenduda oma tõelise olemuse leidmisele ning ideaali saavutamisele. Tuleb asuda iseendaks saamise teele. See tee käib aga läbi enesepiiramise, vooruste harjutamise, truuduse ja aususe kasvatamise ning isamaa-armastuse viljelemise. Teiste sõnadega, iseendaks saadakse läbi karmi ja raske töö. Kõigepealt tuleb enda hinges laiuvale soole kraav sisse kaevata ja mättad tasaseks taguda, alles seejärel saab minna püsiriiki pügama või süvariigi sood kuivendama.

Meie rahvuskirjanik Anton Hansen Tammsaare kirjutas juba 1934. aastal essees “Demokraatia ja voorused”, kuidas demokraatliku riigikorra toimimisel mängib keskset rolli kodanike hüveline käitumine. Tegelikult võib aga täpselt samu tähelepanekuid teha igasuguse inimkoosluse ja riigikorra kohta. Vooruslik riigikord saab rajaneda vaid vooruslikele inimestele.

“Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid ise oma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid,” täheldab Tammsaare ja pakub lahendusena välja kõige raskema, aga samas ainsa toimiva tee, kui ükski inimkooslus tahab tõeliselt toimiva ühiskonna üles ehitada:

“Aga asi on üsna lihtne: kui arvame, et oleme demokraadid, siis peame kõigepealt õppima piirama, valitsema ja kohustama iseend, ilma selleta ei ole võimalik ükski demokraatia.”

On olemas Igavene Eesti. Ideaal, milles meist igaüks eraldi ja me kõik koos oleme täpselt sellised, nagu me peaksime olema. Selles ideaalis peegeldame kirjeldamatul ja ainulaadsel viisil, nagu kordumatu kalliskivi, Jumala kustumatut valgust. Kasvõi ühe kalliskivi tuhmumine või purunemine moonutab tervet vitraaži. Ühtegi osa selles vitraažis pole võimalik asendada mitte ühegi teise osaga. Kellelgi pole võimet saada kellekski teiseks. Igaüks on kordumatu tervik.

Eelnev kehtib inimeste, aga ka rahvaste kohta. Annaks Jumal, et me võtaksime enda kallal ette tõsise töö ja asuksime harima oma hinge, et iseendaks saades võiksime särada ühe väikese, ent ainulaadse kalliskivina inimestena inimeste ja rahvana rahvaste seas.

Rõõmsat ja väärikat Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva, austatud lugejad!

 

Fotol: A. H. Tammsaare kuju (Scanpix)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!