Riigivõimu üks esmaseid ülesandeid on tagada ühiskonna turvalisus. Kuritegevust, sealhulgas terrorismi, ei ole võimalik täielikult välja juurida, kuid see, mis praegu Euroopas toimub, on lihtsalt hullumeelsus. Võim, mis ei suuda või ei taha oma kodanikke kaitsta, ei ole legitiimne, leiab Objektiivi toimetus.

Barcelona, Berliin, Brüssel, Hannover, Kopenhaagen, London, Manchester, München, Nice, Pariis, Stockholm, Turu… See on loetelu üksnes tuntumatest Euroopa linnadest, kus viimasel paaril aastal on toimunud islamistide rünnakud-terroriaktid.

Riigivõimu üks esmaseid ülesandeid on tagada ühiskonna turvalisus. Keegi ei arva, et kuritegevust, sealhulgas terrorismi, oleks võimalik täielikult välja juurida, kuid see, mis praegu Euroopas toimub, on lihtsalt hullumeelsus. Võim, mis ei suuda või ei taha oma kodanikke kaitsta, ei ole legitiimne.

Jutt ei ole ainult üha uutest ja uutest terroriaktidest ja rünnakutest kohalike elanike vastu, vaid laiemalt nn eliidi suhtumises sisserändesse ja kristliku aluspõhjaga ühiskonna ümberkujundamisse mitmekultuuriliseks koosluseks. On täiesti selge, et suure hulga valdavalt islami taustaga inimeste saabumine Euroopasse on endaga kaasa toonud väga tõsiseid probleeme. Eriti kehtib see viimaste aastate “rändekriisi” kohta, mille puhul on Euroopa juhid käitunud silmakirjalikult, vastutustundetult ja küüniliselt.

Euroopa Liit ei ole senimaani sulgenud oma välispiire illegaalsetele migrantidele, kelle seas on märkimisväärne hulk džihaadist unistavaid radikaalseid moslemeid, kuid kelle põhimassi moodustavad mitte sõjapõgenikud, vaid parema elu poole püüdlevad noortest meestest majandusmigrandid. Piiride mittesulgemise põhjuseks ei ole tehniline suutmatus, vaid ideoloogiline tahtmatus või suisa küüniline kalkulatsioon. Kui mõnda aega räägiti inimõigustest ja humanitaarsetest kaalutlustest, mis nõudvat meilt põgenike vastuvõtmist, siis möödunud nädalal avalikustatud Euroopa Parlamendi propagandavideos kõneldakse kohe alguses vajadusest uue tööjõu järele, et säilitada heaolu senine tase.

Samas demoniseeritakse ja ähvardatakse kõiksuguste menetlustega näiteks Ungarit ja Poolat, mille võimud on seisnud oma ühiskonna kaitsel ja öelnud illegaalse immigratsiooni mahitamisele kindla “ei”.

Kui Euroopas peaks leiduma riik, mille kodanikud annavad massilist sisserännet ja nn mitmekultuurilist ühiskonda pooldavatele poliitiliste jõududele valimistel mandaadi, soovides endale kindlustada mõnusat vanaduspõlve peamiselt noortest tumedaverelistest meestest koosneva tööjõu sissetoomise abil (põhimõttel, et las Ahmed või Mohammed teenib mulle pensioni), siis lasku käia. Kuid sel juhul ärgu räägitagu “solidaarsusest” ja oma koorma jagamisest nendega, kes sellist koormat enda õlule ei soovi.

Põhivoolu kuuluvad poliitikud näivad rohkem muretsevat nn populistide – kelle hulka kuulub nii sekulaarseid liberaale kui ka konservatiivseid rahvuslasi ja kristlasi – populaarsuse kasvu kui oma riikide kodanike turvalisuse pärast. Ka Eestis, millele islamistide terror järjest lähemale tuleb, näib ühe võimuerakonna silmis tema poliitiline konkurent opositsiooni ridades palju suurema ohuna demokraatiale ja julgeolekule kui ihaldatud liberaalse demokraatiaga absoluutselt kokkusobimatu islam.

Ainus, millega osatakse (või tahetakse) terrorile vastata, on suurema kontrolli kehtestamine põliselanike üle ja näiteks ligipääsu piiramine relvadele, millega need võiksid end kaitsta. Ei pea olema vandenõuteoreetik, et märgata, kuidas poliitiliselt ei lasta üht “head” kriisi niisama raisku minna. Keegi loodab saada uusi valijaid, keegi loodab pagulaste abil üles ehitada uut sotsialistlikku utoopiat, keegi kalkuleerib muid poliitiliselt või majanduslikult kasulikke käike, rakendades kasvava kaose oma isiklike või ideoloogiliste ambitsioonide teenistusse.

Lõppude lõpuks on meile helget olevikku ja veel paremat tulevikku tõotav “eliit” – soojadel kohtadel istuvad hästimakstud poliitikud, ametnikud ja teised – hästi turvatud ega pea kartma veoautorünnakut või “masendunud” sisserändaja poolt antud ootamatut pussihoopi kõrri, nagu näiteks oma lastega tänaval jalutavad emad. Tavainimesele aga öeldakse, et terrorism puudutab vaid väheseid ja sellega tuleb lihtsalt harjuda, see kuulub suurtes linnades elamise juurde – ning et liigne magusa söömine ja autoga liiklemine olevat palju tõenäolisem oht elule ja tervisele kui võimalus terrorirünnakus viga saada.

Taoliselt mõtlev ja kõnelev mittelegitiimne “eliit” tuleb maksku mis maksab välja vahetada nende vastu, kes suudavad ja tahavad oma ühiskonna julgeoleku ja jätkusuutliku arengu eest hea seista. Tahaks väga loota, et seda saab teha valimiste kaudu.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!