Riigikogu väliskomisjoni raport väidetavast Venemaa sekkumisest lääneriikide demokraatlikesse protsessidesse on sedavõrd üldsõnaline ja laialivalguv, et paratamatult tõstatab see tõsiseid küsimusi ettevõtmise tegelike eesmärkide kohta. Tahes-tahtmata jääb mulje, et üldsõnalisus on taotluslik ning teenib eesmärki heita Venemaa-käsilaste kahtlusevarju kõigile võimukriitilistele häältele ja summutada nõnda tervet avalikku arutelu, osutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Teisipäeval esitles riigikogu väliskomisjon oma avatud istungil Keit Pentus-Rosimannuse juhtimisel koostatud raportit pealkirjaga „Valmisolek tõrjuda valimistesse sekkumist lääneriikide näitel", mis keskendub Venemaalt lähtuvatele valimiste-eelsetele avaliku arvamuse ja poliitiliste eelistuste kujundamise organiseeritud mõjutamiskatsetele.
Raporti kohaselt on Venemaa võimuringkondade üks olulisi välispoliitilisi eesmärke lääneriikide, Euroopa Liidu ja NATO sisemine lõhestamine, ühtsuse lõhkumine ja segaduste tekitamine ning vahendina selle eesmärgi saavutamiseks kasutatakse ka teiste riikide valimistesse sekkumist. „Valimiste väline mõjutamine, eelistuste kujundamisse sekkumine on saanud relvaks, mida kasutatakse konkreetse riigi toimimise vastu umbusu tekitamiseks, demokraatliku riigikorralduse diskrediteerimiseks, üldise usaldamatuse õhkkonna loomiseks, sisemiste pingete eskaleerimiseks lõhede võimendamiseks," toonitatakse raportis.
Iseenesest on riigikogu väliskomisjoni ja ka õiguskaitseorganite pingutused väljastpoolt Eestit lähtuva valmiste-eelse mõjutustegevuse paljastamiseks igati kiiduväärsed. Teistest riikidest ja muudest võimukeskustest lähtuv sekkumine Eesti Vabariigi siseasjadesse ei ole vastuvõetav. Paraku iseloomustavad aga väliskomisjoni raportit mitmed põhimõttelised puudused, mis ei võimalda teksti toetavalt suhtuda.
Ei saa välistada, et Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest rääkides ei olegi eesmärgiks selle paljastamine, vaid tunduvalt laiem võimukriitiliste häälte häbimärgistamine ja diskrediteerimine ning niisuguse kriitika summutamine ja lämmatamine.
Peamiseks probleemiks on raporti ebamäärasus. Kui Eestis viiakse reaalselt ellu Venemaalt koordineeritud ja valimiste tulemuste mõjutamisele suunatud infooperatsioone, siis tuleks need paljastada, tehes seda aga konkreetselt – st tuues ära konkreetsete isikute, väljaannete ja sotsiaalmeedia kontode nimed ja muud olulised andmed.
Ent küsimuseks jääb, kas võimuringkonnad on sellest tegelikult huvitatud. Ei saa välistada, et Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest rääkides ei olegi eesmärgiks selle paljastamine, vaid tunduvalt laiem võimukriitiliste häälte häbimärgistamine ja diskrediteerimine ning seeläbi niisuguse kriitika summutamine ja lämmatamine. Võimaldab ju üldsõnaline jutt Venemaa vaenulikust mõjutustegevusest varju heita ükskõik millistele Eesti Vabariigis või Euroopa Liidus avaliku võimu teostamist kritiseerivatele väljaannetele või isikutele, kujutades neid segaduse külvajate, pingete õhutajate ja ühiskonna lõhestajatena. Täpselt niisugust kuvandit on Objektiivile juba pikemat aega püütud täiesti alusetult kaela määrida. Viimati tegi seda möödunud aasta viimastel päevadel Postimees, väliskomisjoni lähenemisega märkimisväärselt sarnases võtmes.
Sellises perspektiivis tõusevad esile kõnekad paralleelid nõukogude ajaga. Kui toona rääkisid võimu juures olevad ringkonnad Lääne käsilaste vaenulikust sekkumisest kommunismiehitamise õilsa projekti elluviimisse, siis nüüd räägitakse Venemaa käsilaste vaenutegevusest liberaalse demokraatia õilsa projekti takistamiseks. Mõlemal puhul on ühiseks jooneks välisvaenlasele osutamise üldsõnalisus ja selle kaudu õhkkonna loomine, kus põhimõtteliselt kõik avaliku võimu suhtes kriitilised hääled peavad arvestama, et neile langeb kahtlusevari, nagu tegutseks nad vaenuliku välisvaenlase käepikendusena.
Pole võimatu, et Venemaa sekkumise retoorika teenib eesmärki ühel hetkel üldse valimised teadmata ajaks edasi lükata, loomulikult selleks, et kaitsta demokraatiat ebademokraatliku mõjutustegevuse ja selle väidetavalt katastroofiliste tagajärgede eest.
Lisaks tuleb püstitada veel üks oluline küsimus. Nimelt sellest, kuhu on aina intensiivsemaks muutuv jutt Venemaa sekkumistest demokraatlikesse protsessidesse suunatud. Pole võimatu, et see retoorika teenib eesmärki ühel hetkel valimised üldse teadmata ajaks edasi lükata, loomulikult selleks, et kaitsta demokraatiat ebademokraatliku mõjutustegevuse ja selle väidetavalt katastroofiliste tagajärgede eest (nt Trumpi valimine USA presidendiks, Brexit või EKRE valimisvõit). Eesti Vabariigi lühikeses poliitilises kultuuris on 1934. aastast vastav kogemus juba olemas ja poleks sugugi üllatav, kui alatasa demokraatiast vatravad, kuid tegelikult demokraatia kui rahvavõimu ideaali põlgavad võimuringkonnad otsustaks oma võimupositsioonide säilitamise nimel seda võtet korrata.
Kõige eelneva juures on väga kõnekas ka tõsiasi, et mitte mingi muu väljastpoolt Eestit lähtuv ideoloogiline ja poliitiline mõjutustegevus kui Venemaa-poolne ei paku ei võimuringkondadele ega peavoolumeediale absoluutselt mitte mingisugust huvi. Samal ajal on aga vägagi tõenäoline, et nt Euroopa Liidust lähtuvad otsesed mõjutused Eesti Vabariigi poliitiliste otsuste suunamiseks on mõõtmatult intensiivsemad kui mingisugune Venemaa poolne sotsiaalmeedia kaudu edendatav varjatud mõjutustegevus saaks kunagi olla. Vasallriigile omaselt ei nähta selles aga kõige vähematki probleemi, ent iseseisva riigi ideaaliga on niisugune olukord ilmselgelt ühitamatu.