Võitluses meie rahvusriigi suveräänsuse ning kultuuri ja traditsioonide püsimise eest näitavad Eestile teed Ungari ja Poola, kes väärivad meie lugupidamist ja toetust, leiab Objektiivi toimetus.

25. aprillil Postimehes avaldatud artiklis süüdistas Belgia endine peaminister ja Euroopa Parlamendi Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu (ALDE) fraktsiooni president Guy Verhofstadt Ungarit ja Poolat demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumises, pagulaste demoniseerimises ja Euroopa Liidu nõrgestamises.

"Eriti kaks liikmesriiki – Ungari ja Poola – ohustavad praegu raskesti kätte võidetud euroopalikke demokraatlikke norme, õõnestades sedasi Euroopa integratsiooni alustalasid," kirjutas Verhofstadt ja jätkas dotseerival toonil:

"On oluline, et muu maailm veenaks Poola ja Ungari inimesi, et globaalses maailmas pakub natsionalism vaid võltsi turvatunnet ja majanduslikku tähtsusetust. Mõlemad riigid Euroopa südames on ELi liikmestaatusest igati tohutut kasu saanud ning nad ei tohiks heita kõrvale võimalust veelgi edasi areneda."

2012. aastal üllitas seesama Guy Verhofstadt koos teise autoriga teksti, mis kannab pealkirja "Euroopa manifest. Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest". Muuhulgas võib sellest manifestist lugeda järgmist: "Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism, konservatiivsus ja populism. [—] Me ei tohi langeda rahvusliku identiteedi lõksu. "Rahvuslik identiteet" on vana natsionalismi kõige hilisem ilming [—] Selle teekonna lõpus seisab Auschwitz kui näide, kuhu liialdatud ja eksitav natsionalism võib viia."

Aga tsiteerigem veel: "Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak kriisi tegeliku põhjustaja vastu – see tähendab rünnakut rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa." Siin on silmas peetud finantskriisi, aga ilmselt kehtib öeldu ka täna nn rändekriisi tingimustes.

Samas on irooniline, et Euroopa Liidu halvasti varjatud föderaliseerumine ja seeläbi riikide suveräänsuse äravõtmine, mida nimetatakse eufemistlikult "integratsiooniks", toimub just nimelt demokraatia ja õigusriigi põhimõtetest üle sõites. Föderaliseerumisprojekti taganttõukajad ei vaja rahvastelt muud kui heakskiitu oma plaanidele.

Ehtsa demokraatiaga on sellisel ELil vähe ühist. Õigusriigis austatakse üle kõige põhiseadust kui rahva tahte kõrgeimat väljendust, kuid ELis on osatud nutikalt kehtestada õigussüsteem, mis on rahvusriikide põhiseaduste ja siseriikliku õiguse suhtes ülimuslik. Samas puudub kodanikel sisuliselt võimalus ELi õigusloomet mõjutada.

Jutt sellest, kuidas Euroopa Liidus austatakse "õigusriigi" ja "demokraatia" printsiipe, oleks üsna hale ja naeruväärne, kui see poleks tegelikult valelik, häbiväärne ja kuritegelik. Aga Verhofstadtil on oma manifestis õigus: "Ärgem olgem naiivsed. Vanad Euroopa riigid ei anna niisama võimu ära. Nad ei loovuta võimu niisama spontaanselt rahvusteülesele või föderaalsele Euroopale. Selle eest tuleb võidelda."

Just nagu euroföderalistid kutsuvad üles võitlema Euroopa rahvusriikide suveräänsuse usurpeerimise eest, nii peame meie kutsuma toimiva südametunnistusega inimesi võitlema sellele vastu – teadlikult, sirgjooneliselt ja julgelt.

Ent just nagu euroföderalistid kutsuvad üles võitlema Euroopa rahvusriikide suveräänsuse usurpeerimise eest, nii peame meie kutsuma toimiva südametunnistusega inimesi võitlema sellele vastu – teadlikult, sirgjooneliselt ja julgelt.

Ungari, Poola ja veel mõned Ida-Euroopa riigid on rändekriisi käigus asunud oma rahvuslikke huve ja suveräänsust kaitsma. Samal ajal on Brüssel üritanud mitte lasta "heal kriisil" raisku minna ning püüab liikmesriikide suveräänsust pagulaspoliitika ühtlustamise ettekäändel veelgi vähendada. Euroopa Komisjon on kogu aeg soovinud kvoodisüsteemi, mille alusel ELi saabuvad immigrandid pikema jututa laiali jagada.

Ungari peaminister Viktor Orbán ütles esmaspäeval põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud kõnes, et valitsus on kohustatud riiki massiimmigratsiooni eest kaitsma, kui põhiseaduses nimetatud eesmärgid – ungari keele ja kultuuri kaitsmine – ohtu satuvad. Ka Eesti põhiseaduse preambulis on selgelt öeldud, mis on Eesti riigi olemasolu mõte ja eesmärk. Ja kaitsta tuleb meie rahvust, kultuuri ja keelt mitte ainult massiimmigratsiooni, vaid kõige vastu, mis neid ohustada võib.

Võitluses meie rahvusriigi suveräänsuse ning kultuuri ja traditsioonide püsimise eest näitavad Eestile teed Ungari ja Poola, kes väärivad meie lugupidamist ja toetust.