Tõde rahvastikukriisi ületamiseks vajalike sammude kohta paikneb paraku väljaspool meie ühiskonda vormivaid individualistlikke, liberalistlikke ja feministlikke dogmasid, tõdeb Objektiivi toimetus kommenteerides Ungari peaministri Viktor Orbáni poolt välja kuulutatud plaani vabastada kõik vähemalt neli last saanud naised kuni elu lõpuni tulumaksust.

Pühapäeval andis Ungari peaminister Viktor Orbán oma aasta kõige olulisemas kõnes teada, et tema juhitav valitsus kavatseb rahvastikukriisi ületamiseks vabastada neli ja enam last sünnitanud emad elu lõpuni (!) tulumaksust. Lisaks kavatsetakse samast eesmärgist kantuna näha noortele abiellunutele ette võimalus saada rohkem kui 30 tuhande euro suurune intressita laen, mis kustutakse pärast seda, kui neil on sündinud kolmas laps. Samuti plaanitakse lastega peredele toetusi auto ostmiseks.

Tähelepanuväärne on Orbáni selgitus, et kui Läänes nähakse sündimuse languse lahendusena immigratsiooni, siis ungarlased mõtlevad teisiti. "Euroopas on üha vähem ja vähem lapsi. Läänes peetakse selle lahenduseks immigratsiooni. Iga sündimata lapse eest tuleb üks välismaalt ja nii oleks numbrid korras. Aga meie ei vaja numbreid – me vajame ungari lapsi," rääkis madjarite võimsa demokraatliku mandaadiga peaminister.

Ennekõike vaatab Orbáni plaanist vastu austusavaldus naistele kui emadele. Kirjeldatud plaanide elluviimine saadaks ühiskonnale väga selge ja ühtlasi feministlikele dogmadele vilistava sõnumi, et riigivõim austab ja tunnustab emaks olemist üle kõige ning et eriti väärtustatakse naisi, kes karjääri ja muude isiklike ambitsioonide asemel on pühendanud end paljulapselise perekonna rajamisele ja selle eest hoolitsemisele.

Nagu Orbáni eeskujust nähtub, paikneb tõde rahvastikukriisi ületamiseks vajalike sammude kohta paraku väljaspool meie ühiskonda vormivaid individualistlikke, liberalistlikke ja feministlikke dogmasid.

Väga oluline on ka see, et Orbáni lähenemise lähtekohaks ei ole paljulapseliste perede käsitlemine sotsiaalabi sõltlastena, vaid tõdemus, et sellistelt peredelt ei ole õiglane nõuda maksude teel teistega võrdset ühiskonda panustamist, kuna lapsi kasvatades annavad nad niigi ühisesse hüvesse oma hindamatu panuse. Paljud perekonnad ei vajaks mingeid toetusi, kui riik neilt maksudena nii palju raha ära ei võtaks.

Eestis on Orbáni plaanile sarnane ettepanek pandud kirja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis, kus on öeldud, et erakond soovib vähendada lapse ülalpidajate tulumaksu veerandi võrra iga lapse pealt kuni tema 18-aastaseks saamiseni. Sarnase suunitlusega, ehkki ulatuselt tunduvalt tagasihoidlikum on Isamaa programmis deklareeritud eesmärk tõsta täiendav maksuvaba tulu lastelt 600 euroni kolme lapsega pere kohta ning rakendada tulu maksuvabastust juba esimesest lapsest.

Siiski on Orbáni lähenemises üks eriti põhimõtteline erinevus. Nimelt toob ta maksukalkulatsioonide kõrval sisse moraalse dimensiooni, öeldes et laste saamise korral kustutamisele kuuluv laen kavatsetakse anda mitte lihtsalt koos elavatele paaridele, vaid üksnes abielupaaridele. Liberaalse ideoloogia seisukohast on muidugi vastuvõetamatu selline lähenemine, mis teeb perekondadel vahet sõltuvalt sellest, kas tegu on abielupaaridega või mitte. Ent probleemiks pole siin mitte igati mõistuspärane vahetegu ja see, et riik tunnustab eriliselt perekonna rajamist paaride vastastikusele avalikult deklareeritud pühendumisele, vaid ideoloogia, mis sellist vahetegu taunib.

Demograafilise kriisi ületamiseks vajame mitte immigrante, vaid kindlustunnet loovaid tugevaid abielusid, nendele rajatud tugevaid ja lastele avatud perekondi ning nende viljana rohkelt lapsi.

Selleks, et mõista, mida me demograafilise kriisi ületamiseks vajame, pole tarvis olla ei geenius ega ka selgeltnägija – vajame mitte immigrante, vaid kindlustunnet loovaid tugevaid abielusid, nendele rajatud tugevaid ja lastele avatud perekondi ning nende viljana rohkelt lapsi. Pole vaja endale ja teistele sisendada, nagu poleks ainuke toimiv lahendus meile kõigile teada – on vaja lihtsalt tunnistada tõde, langetada sellest juhinduvad otsused ja need otsused ellu viia.

Loomulikult eeldab see ühiskondlike väärtushoiakute ja ideaalide põhjalikku ümberhindamist. Nagu Orbáni eeskujust nähtub, paikneb tõde rahvastikukriisi ületamiseks vajalike sammude kohta paraku väljaspool meie ühiskonda vormivaid individualistlikke, liberalistlikke ja feministlikke dogmasid. Varem või hiljem saab selgeks, et neile dogmadele võib truuks jääda, aga üksnes meie ühiskonna hävinemise ning eesti rahva ja kultuuri hääbumise hinnaga. Tõde võib eirata, aga petta pole teda teatavasti võimalik.

Lõpetuseks olgu mainitud, et ka Ungari on veel kaugel sellest, mida võiks nimetada tõeliselt laste- ja perekonnasõbralikuks riigiks. Õitsengule ega isegi mitte püsimajäämisele pole alust loota ühelgi rahval, mis ei suuda panna piiri sündimata laste massilisele tapmisele ning mis jätkab oma enda laste tahtlikku hävitamist. Kas Ungari suudab ka selles osas ülejäänud Läänemaailmale eeskuju näidata ning liberalismi kuritegeliku viljana vallandatud abordiholokaustile lõpu teha, seda näitab aeg.

Samal kursil Orbaniga: EKRE ja Isamaa tahavad paljulapselistele peredele suuri tulumaksusoodustusi