Objektiivi toimetuse arvates on Eesti olnud oma välispoliitilistes valikutes valmis hüppama just nende laevade tekile, mis kõikide väliste märkide järgi kohe-kohe põhja lähevad. Üks selliseid aluseid oli eurotsoon, mis EFSF-i ja ESM-i kaudu suunab küüniliselt meie kõikide maksuraha Euroopa finantsoligarhia hapuks läinud laenude katteks.

Meremeeste elutarkusest on tavakeelde sugenenud hulgaliselt kasulikke tähelepanekuid. Üks nendest on kuulus ütelus, et rotid pidavat lahkuma uppuvalt laevalt.

Vaadates mõningaid Eesti välis- ja rahanduspoliitilisi otsuseid võime väita, et vähemalt selles osas jääme rottidest kaugele maha. Eesti talitab nimelt nende tarkade näriliste elutervetele instinktidele risti vastupidiselt ja on alati uhkes enesekindluses valmis hüppama just nende laevade tekile, mis kõikide väliste märkide järgi kohe-kohe põhja lähevad.

Toome ühe näite, mida ei tasu unustada, sest selle tagajärjed mõjutavad meie riigi arengut veel pikalt. Eesti liitus euroalaga 2011. aastal. See toimus kolm aastat peale sügavat majanduskriisi, aastapäevad peale Iirimaa panganduskriisi ja sellele järgnenud Euroopa Liidu poolseid abipakette. See sündis olukorras, kus Kreeka probleemid olid kõigile nähtavad ja avalikult kõneldi Hispaania ja Portugali pankrotist.

Kas sellel kõigel võib Eestile kui tulevale eurotsooni liikmele olla ka halb mõju, küsiti. Ei ole, kinnitasid Andrus Ansip ja Jürgen Ligi nagu ühest suust. Euroalaga liitumine toob meile sülemitäite viisi majanduslikku stabiilsust ja rohkendab meie demokraatiat. Euro on tulnud Eesti põlve uueks looma ja peergu kahest otsast põlema panema.

Samal ajal kõneldi Euroopas eurotsooni lagunemisest.

Miks euroalaga ei liitunud Rootsi ja Poola, küsiti? Ei tea. Nende endi asi, vastati.

Kes aga vähegi silmi lahti hoidis ning Iirimaa ja Portugali kaasusest õppust võttis, teadis juba toona, et me oleme astunud uppuvale laevale ja peame oma sammu eest sõna kõige otsesemas mõttes kallilt maksma.

Kriis süvenes ja peagi hakkas riigikogu arutama peale surutud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi lepingut, mis võeti vastu 29. septembril 2011. Eurotsooniga liitumisest oli jõudnud mööduda napid kümme kuud.

EFSF-iga võttis Eesti kohustuse tagada pea kahe miljardi euro ulatuses EFSF-i poolt toetusprogrammide rahastamiseks teostatavate tehingute nagu võlakirjade emiteerimise ja laenude võtmise põhiosasid.

Kriis aga süvenes veelgi ja peagi oli riigikogulaste laual uus liitumisleping uue mehhanismiga, millega Euroopa pangandusoligarhia vastutustundetuid ja hapuks läinud laene kodanike maksutuludest kinni lappida. Seekord arutleti Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESM-i üle, mille Eesti allkirjastas omajagu küüniliselt päev enne Vabariigi aastapäeva 23. veebruaril 2012. Eurotsooniga liitumisest oli möödunud aasta ja kaks kuud.

Eesti on kohustunud ESM-i lepingu jõustumisest alates paigutama ühisfondi 148,8 miljonit eurot, mis kasvab tulevikus 204,6 miljoni euroni. Eesti ülejäänud osalus ESM-is on 1,15 miljardit eurot, mis kasvab vastavalt 1,8 miljardi euroni. See kõik on meie riigi maksumaksjate raha. See on meie raha, mille me iga kuu oma palgast väga kõrge maksukoormisena riigile loovutame.

Hiljuti võis lugeda statistikaameti suhteliselt märkamatuks jäänud pressiteadet, milles olid välja toodud mõned valusad faktid.

Statistikaameti teadaande järgi kasvas Eesti osalus Euroopa ajutises päästemehhanismis EFSF 2014. aastal 26,4 miljoni euro võrra. "Kokku moodustasid EFSF-iga seotud kohustused 2014. aasta lõpus 485 miljonit eurot, millest 81% andis Eesti panus Kreeka, 12% Portugali ja 8% Iirimaa abipaketti," sedastab statistikaameti raport.

Selles kontekstis on kõnekas, et Euroopa sotsiaalharta, mis tagab õiguse eluasemele, tervise kaitsele, haridusele, tööle ning õiguslikule ja sotsiaalsele kaitsele, on Eesti ratifitseerinud poolikult 2000. aastal.

Täielikult on sotsiaalharta ratifitseerinud lisaks Prantsusmaale vaid Portugal – riik, mida Eesti maksumaksja oma 485 miljoni euro suurustest kohustustest toetab.

Meie Põhjamaa-unistus omandab viimaste aastate valikute valguses uue ja täiesti värske dimensiooni. Liikumine, mis algsete plaanide järgi pidi kulgema horisontaalsel teljel, on tegelikult hoopis vertikaalne. Me mitte ei ligine Põhjamaadele, vaid vajume põhja.