ÜRO rändeleppega liitumise õigustajate käitumisest vaatab vastu pesuehtne sulimentaliteet, millest kantuna peetakse oluliseks mitte seda, kuidas endale võetud kohustusi ausameelselt täita, vaid seda, kas võetud kohustuste täitmist saab keegi õiguslikult nõuda või on sellest võimalik vaikselt mööda nihverdada, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Viimase nädala jooksul on olnud palju juttu ÜRO rändeleppest ja sellest, millise positsiooni peaks Eesti Vabariik antud dokumendi suhtes võtma. Üheks kesksetest küsimustest on kujunenud see, milline on kõnealusest leppest tulenevate kohustuste iseloom.

Ühelt poolt on selge, et leppega liitudes võtaks Eesti Vabariik endale terve rea kohustusi – mh kohustuse hoolitseda selle eest, et ajakirjanikud ja meediaväljaanded kajastaks migratsiooniga seonduvaid küsimusi soosivalt. Teiselt poolt on aga leppega liitumist vankumatult toetav sotsist välisminister Sven Mikser juba mitut puhku toonitanud, et muretsemiseks polevat põhjust, kuna nagu lepe ise punktis 7 ütleb, ei ole sellest tulenevad kohustused riikidele õiguslikult siduvad.

Esiteks tuleb teha oluline täpsustus. Nimelt ütleb lepe mitte seda, et sellest tulenevad kohustused pole õiguslikult siduvad, vaid seda, et need kohustused on mitte-õiguslikult siduvad. See vahetegu on väga tähtis, kuna kusagil pole öeldud, nagu ei oleks leppega võetud kohustused siduvad – vastupidi, öeldud on selgesõnaliselt, et kõnealused kohustused on siduvad (vastasel juhul ei oleks üldse tegu kohustustega), ent mitte õiguslikult.

Soovimata siin keskenduda tehnilisele küsimusele sellest, millisel moel on rahvusvahelistes lepetes sisalduvad väidetavalt mitte-õiguslikult siduvad kohustused siiski siduvad ja millised õiguslikud järelmid neist tuleneda võivad, soovime juhtida tähelepanu põhimõttelisemale, iseloomult moraalsele probleemile. Nimelt peegeldub niisugusest lähenemisest, mis ei näe kohustuste võtmises probleemi, kui need kohustused pole õiguslikult siduvad, pesuehtne sulimentaliteet – oluliseks ei peeta mitte seda, kuidas endale võetud kohustusi ausameelselt täita, vaid seda, kas võetud kohustuste täitmist saab keegi õiguslikult nõuda või on sellest võimalik tasahilju mööda nihverdada.

Väärikad inimesed mõtlevad sellele, et kõiki endale võetud kohustusi tuleb heas usus ja oma parimate võimete kohaselt täita, sõltumata sellest, kas need kohustused on siduvad õiguslikult või mingil muul viisil.

Väärikad inimesed mõtlevad kohustustest risti vastupidi. Nad mõtlevad sellele, et kõiki endale võetud kohustusi tuleb heas usus ja oma parimate võimete kohaselt täita – võimalikult täpselt, kõikehõlmavalt ja korrektselt –, sõltumata sellest, kas need kohustused on siduvad õiguslikult või mingil muul viisil. Nõnda on keskseks küsimuseks mitte see, kas võetud kohustusi tuleb täita või mitte, vaid see, kas üht või teist kohustust endale üldse võtta. Näiteks abiellumise puhul mõtleb aus inimene täie tõsidusega, kas ta tahab ja suudab kanda kohustust jääda abikaasale truuks kuni surmani, samal ajal kui sulimentaliteediga inimene ei hakka end selle küsimusega vaevama, andes endale aru, et kohustus surmani truuks jääda pole ju tegelikult õiguslikult siduv, mistõttu võib sellest alati soovi korral taganeda.

Kõnekas on kogu loo juures mitte ainult see, et nii välisminister kui ka tema mõttekaaslased kannavad endas niisugust sulimentaliteeti, vaid vähemalt samavõrd ka see, et seda mentaliteeti ei häbeneta. Nõnda lähebki välisminister nagu aus mees kunagi nii valitsuse kui ajakirjanike ette ja toonitab, et ÜRO rändeleppes sisalduvate kohustuste pärast ei ole mõtet suuremat kära tõsta või õieti pole vaja isegi laiapõhjalist avalikku arutelu nende kohustuste võtmise põhjendatuse üle, sest kohustused pole nagunii õiguslikult siduvad. Topelt sulimentaliteet väljendub tõsiasjast, et tegelikult ei ole Mikseril ja tema vasakliberaalidest mõttekaaslastel sellest leppest tulenevate kohustuste Eesti Vabariigile võtmise vastu mitte midagi ning jutt sellest, et need kohustused on mitte-õiguslikult siduvad, lihtsalt soosib nende kohustuste avalikkusele vastuvõetavamaks tegemist.

Lisaks sulimentaliteedile vaatab meile sellest loost taas kord vastu armetu orjameelsus. ÜRO rändeleppega liitumise pooldajad ei ole teinud vähimatki pingutust selgitamaks, kuidas teeniks sellega liitumine niigi massilise immigratsiooni tõttu tõsiselt kannatanud Eesti rahva ja riigi huve. Kogu motivatsioon näib taas kord seisnevat selles, et paipoiss Eesti ei jääks nö karjast erinevale positsioonile ega satuks ühte paati nende rahvuslikest huvidest lähtuvate ja massiimmigratsiooni tõrjuvate riikidega, keda globalistlikes võimuringkondades varjamatult põlatakse.

Kui aga president Kersti Kaljulaid ütles septembri lõpus ÜRO peaassambleel kõneledes, et me olevat saavutanud juba juulikuus ÜRO rändeleppe osas üksmeele, siis jääb üle imestada ja küsida, kes need “me” on, kellest ta räägib. Fakt on see, et selline üksmeel puudub isegi valitsuses, rääkimata riigikogust ja Eesti ühiskonnast laiemalt.

Presidendil, kes enda sõnul juba ootab leppe allkirjastamist Marrakeshis ning kes võtab jätkuvalt Euroopa Liidult vastu kordades suuremat igakuist tasu kui Eesti Vabariigilt, oleks taas kord aeg vaadata peeglisse ja mõelda järele, keda või mida ta on põhiseaduse ja oma ametivande kohaselt lubanud esindada ja teenida. Sama küsimuse peaks endale esitama igapäevaselt nii Sven Mikser kui kõik ülejäänud võimukandjad, alates rahvusriigi ideaali ebainimlikuks düstoopiaks tituleerinud Jevgeni Ossinovskist ja teistest sotsidest.

Päisefoto: peaminister Jüri Ratas kuulamas välisminister Sven Mikseri kavalaid nõuandeid. Foto: Scanpix

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!