WikiLeaksi paljastused CIA jälitustehnikatest asetavad "vaba maailma" kodanike ette eksistentsiaalse valiku: kas eelistada turvalisust ja naudingutest küllastunud rahu privaatsusest loobumise ja sellele paratamatult järgneva vabaduse piiramise hinnaga, või säilitada oma kodanikuvabadused ja -õigused koos isikliku privaatsusega ettearvamatus maailmas, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

Ühel populaarsel netimeemil pannakse George Orwelli suhu sõnad, mille kohaselt ta lõi oma romaani "1984" hoiatuseks, mitte totalitaristliku politseiriigi kasutusjuhendiks. WikiLeaksi hiljutiste paljastuste valguses hakkab aga tunduma, et just kasutusjuhendina on seda tõlgendanud USA "süvariigi" eriteenistused, antud juhul Luure Keskagentuur ehk CIA, kelle arsenalis on lekkinud dokumentide kohaselt kõhedust tekitavad infotehnoloogilised vahendid mitte ainult kõikvõimalike terroristide, vaid ka tavaliste kodanike jälgimiseks.

Lühidalt öeldes sai kinnitust kahtlus, mis netikogukondades on juba aastaid ringelnud: mitte üksnes teie ei jälgi oma nutiseadmeid, vaid arvutid, telefonid ja isegi televiisorid jälgivad omakorda teid ning edastavad vajadusel pildi ja heli USA eriteenistuste serveritesse. Klišee või mitte, aga täpselt sellist jälitustehnoloogiat kirjeldas ka Orwell.

Dokumentides räägitakse ka võimekusest häkkida autode juhtimissüsteemidesse, põhjustades seeläbi juhuslikuna näivaid "õnnetusi". Ent üks intrigeerivamaid infokilde osutab, et CIA kirjutab enda häkkimiskoodidesse USA geopoliitiliste vaenlaste "digitaalseid sõrmejälgi", mis jätaks mulje, nagu poleks häkkimisega tegelenud mitte USA keskne luureagentuur, vaid näiteks Venemaa või Hiina.

Paljastus asetab pärast Donald Trumpi võitu mõlemal pool Atlandi ookeani lahti läinud ja peavoolumeedia poolt võimendatud klaperjahi "Putini häkkeritele" sootuks uude valgusesse, seda enam, et "Putini häkkerite" teooria kinnituseks pole avalikkusele esitatud mingeid tõsiselt võetavaid tõendeid.

Mida sellest kõigest järeldada?

"Vaba maailma" lipulaeva juhtimissillal on end sisse seadnud totalitaarse politseiriigi jälgimistehnoloogiat käsutavad luureagentuurid, mis ise toimivad riigisaladuste läbipaistmatu ja valgustkartva kihistuse kattevarjus ega vastuta sisuliselt mitte kellegi ees ega millegi eest.

On selge, et juba pikemat aega on "vaba maailma" lipulaeva juhtimissillal end sisse seadnud totalitaarse politseiriigi jälgimistehnoloogiat käsutavad luureagentuurid, mis ise toimivad riigisaladuste läbipaistmatu ja valgustkartva kihistuse kattevarjus ega vastuta sisuliselt mitte kellegi ees ega millegi eest. Paratamatult tekib küsimus, kes selliseid organisatsioone üldse kontrollib ja kuidas seda tehakse. Jälgides Trumpi jõukatsumisi seaduslikult valitud presidendile kaikaid kodaraisse loopivate luureagentuuridega ja meenutades CIA laialisaatmist planeerinud president John Kennedy kaugeltki mitte selgetel asjaoludel toimunud mõrva, on selle küsimuse vastus rohkem kui ebamäärane.

Olukorras, kus läänemaailm kaldub üha selgema ideoloogilise diktatuuri suunas, kujutab Snowdeni ja teiste vilepuhujate andmetel ulatuslikku tavakodanike jälitust harrastav riik endast tuleohtlikku kombinatsiooni. Kui nii edasi läheb, röövitakse "vaba maailma" kodanikult lisaks tema privaatsusele ka tema vabaduse viimased riismed.

Imestama paneb aga seik, et arvukatel organisatsioonidel, kes end tavaliselt inimõiguste ja kodanikevabaduste eestkõnelejateks peavad, on ühe globaalse suurvõimu "süvariigi" telgitaguseid ja viimases instantsis meie kõigi vabadust puudutavate paljastuste ees nagu suu vett täis. Amnesty Internationali, Human Rights Watchi ja paljude teiste poolt pole senini kostnud kodanike privaatsuse kaitseks ei kippu ega kõppu. Samuti vaikivad kodumaised riiklikult rahastatud võltskodanikeühendused, mis väidavad end olevat pühendunud inimõiguste kaitsele.

Masside jälitamist ja valvamist põhjendatakse tihtipeale lisandunud turvalisusega. Just siin peidab end väga tõsine küsimus kõikidele "vaba maailma" kodanikele.

Kas eelistame turvalisust ja naudingutest küllastunud rahu oma privaatsusest loobumise ja sellele paratamatult järgneva vabaduse piiramise hinnaga, või soovime säilitada nüüd ja alati oma kodanikuvabadused ja -õigused koos isikliku privaatsusega? Millist hinda oleme valmis oma privaatsuse ja vabaduse säilitamise eest maksma?

See, kui kaugele on USA globaalimpeerium selles küsimuses triivinud oma asutajaisade vaimust, saab selgeks, kui võrrelda kasvõi Benjamin Franklini kuulsaid sõnu praeguseks välja arenenud "süvariigi" sabatiga: "Rahvas, kes on nõus vahetama vabaduse turvalisuse vastu, ei vääri kumbagi ja kaotab mõlemad."