Objektiivi toimetus on seisukohal, et võitluses lääne ühiskondades maad võtva revolutsioonilise ideoloogilise diktatuuri ja selle valedega ei saa lootma jääda üksnes teatud poliitilistele jõududele, vaid meie teeks peab olema isiklik osavõtmatus valest, teadlik otsus mitte toetada valet, nii nagu selle on sõnastanud Aleksandr Solženitsõn.

“Uuskeele eesmärgiks ei olnud mitte üksnes tagada väljendusvahendeid ingsotsi jüngritele omasele maailmavaatele ja vaimulaadile, vaid ühtlasi teha kõik teised mõtlemisviisid võimatuks.” George Orwell, “1984. Lisa. Uuskeele põhialused”

Edmund Burke’i Seltsi eestvedajale Hardo Pajulale tuleb olla tänulik Postimehes avaldatud artikli eest, mis juhib tähelepanu pahempoolsete “keeleröövile” ja leiab (koos briti filosoof Roger Scrutoniga), et parempoolsete tähtsaim ülesanne on neomarksistide poolt röövitud poliitilise keelekasutuse tagasi võitmine.

“Kuigi vasakpoolsete keelerööv sai alguse juba Prantsuse revolutsiooni päevil, jõudis uuskeel oma täiuslikkuseni kommunistlikus idablokis, mille Orwell oma suurepärases romaanis kenasti liistule tõmbas. Jakobiine ja bolševikke ühendas veendumus, et tegelikkuse muutmine on võimalik sõnade muutmise abil. Uuskeel allutab seega reaalsuse kirjeldamise reaalsuse alistamise rivaalitsevale eesmärgile,” kirjutab Pajula ja lisab:

“Viimastel aastakümnetel ongi just perekonnast saanud neomarksistliku pika ja tasahilju läbiviidava riigipöörde Bastille, mida piiravad lesbide, biseksuaalide, geide, a- ja transseksuaalide, queer’ide ja questioning’ide (mida see veel ei tähendaks?) maailma muuta ihkavad revolutsioonilised väeüksused.”

Portaali Objektiiv tegijad peavad üheks oma peamistest ülesannetest lääne ühiskondades maad võtva ideoloogilise diktatuuri paljastamist ja sellele vastu seismist. Oleme uudistes ja arvamuslugudes tüdimuse ja tülgastuseni kajastanud “liberaalses demokraatias” toimuvaid radikaalseid revolutsioonilisi protsesse ja suundumusi, mida teatud ringkondade poolt teadlikult tagant tõugatakse ja edendatakse.

Diktatuuride tööriistakasti kuulub kindel sõnavara ja mõistete aparatuur – ühelt poolt alandav-sildistav-süüdistav (homofoob, ksenofoob, kulak, parasiit, populist, pursui, tööpõlgur, rassist, vaenuõhutaja, äärmuslane jne), teiselt poolt kasvatav-suunav (avatus, internatsionalism, sallivus jms). Uuskeele (kui kasutada Orwelli terminoloogiat) ideoloogiliste mõistete abil ei soovita lihtsalt inimestega manipuleerida, valijaid lollitada vms, vaid tõsimeeli kasvatada uut tüüpi kodanikku, kes omandaks juba maast-madalast õiged ideoloogilised hoiakud ja vaated. Uuskeele juurutamise sihiks on kodaniku peas tärkav uusmeel – loomulikult mitte piibelliku metanoia, vaid lihtsalt öeldes ajupesu tulemus.

Möödunud aasta 16. novembri juhtkirjas kirjutasime sellest, et mõttekoda Praxis korraldab Eesti Vabariigi tellimusel koolijuhtidele koolitusi “sooteadlikkuse teemal”. Termin “sooteadlikkus” (selle olevat välja pakkunud Eesti keele Instituut) on ehe näide niinimetatud uuskeelest, mille abil püütakse muuta reaalsust – veenda inimesi, et traditsioonilised “soonormid” on midagi iganenut ning et “sooteadlikkus” aitab inimesel leida endale sobiv “sooidentiteet”.

Objektiiv tõdes toona, et eesti rahva püsimise tagamiseks loodud Eesti Vabariik on muutunud teatud jõudude ideoloogiliseks, revolutsiooniliseks projektiks, mille abil soovitakse ühiskonda radikaalselt ümber kujundada.

Teine näide. Tänavu juunis võeti Kanadas vastu seadusemuudatus, mille abil saab hakata niinimetatud sooneutraalsuse ideoloogiat ühiskonnale jõuga peale suruma, süüdistades sellega mittenõustujaid riikliku repressiivaparaadi abil vihakuritegudes – taas üks uuskeele termin – ning rakendades nende suhtes karistusi nagu vangistus, rahatrahv või kohustuslikus korras “eelarvamustest vabanemise” programmi läbimine. Karistus võib oodata näiteks neid, kes ei kasuta spetsiaalselt välja mõeldud “sooneutraalseid” asesõnu zir ja ze ning seega panevad toime diskrimineerimise.

Ajab naerma? Kuid tegemist on nähtusega, mis on naljast väga kaugel. Uuskeel ei ole vahva – või siis lapsik – mäng sõnadega, vaid võib sellest keeldumise korral kaasa tuua töökaotuse ja koguni kriminaalkaristuse. Samal ajal jahvatavad poliitikud ja peavoolumeedia propagandistid väsimatult “liberaalsest demokraatiast” ja selle alusväärtustest (mille hulka peaks kuuluma ka sõna- ja väljendusvabadus) kui inimühiskonna arengu tippsaavutusest, mida ei tohi kahtluse alla seada.

Mida saavad konservatiivseid-kristlikke veendumusi või lihtsalt tervet mõistust säilitada soovivad kodanikud ideoloogilise diktatuuri pealetungi tingimustes ära teha?

Loomulikult saab kutsuda inimesi üles toetama neid poliitilisi jõude või institutsioone, mis püüavad revolutsioonilistele suundumustele ja ideoloogilisele diktatuurile vastu seista. Näiteks Ungaris ja Poolas on suudetud selles osas mõningaid samme astuda, väga tagasihoidlikult ka Ameerika Ühendriikides. Kuid ainult poliitilistele jõududele lootma jääda ei tohiks.

Esimene ja peamine reegel on siiski see: tuleb isiklikult keelduda – ja otsustavalt – koostööst valega. Iga üksiku kodaniku ja inimese võimuses ei suurte ühiskondlik-poliitiliste protsesside juhtimine ja suunamine, kuid igaüks saab otsustada selle üle, milline on tema roll toimuvas. Osundagem Aleksandr Solženitsõni aegumatuid sõnu 1974. aastast (nende täitumiseni ei kulunud toona kahte kümnenditki):

“Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL! … Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid – ja me imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see, mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.”

Valedele rajatud ideoloogiline diktatuur kardab kõige rohkem tõde ning sellele truuks jäävaid, tões elavaid ja seda teenivaid julgeid ja sirgeselgseid kodanikke. Diktatuur võib inimesi rõhuda, hirmutada ja represseerida, ent see ei saa kunagi võtta sisemist vabadust neilt, kes keelduvad tõe hülgamisest. Unistus vabast ühiskonnast on alusetu ilma tõdemuseta, et vaba ühiskond moodustub vabadest inimestest. Vabadus aga on ennekõike inimese seesmine, mitte talle väljast poolt antud kvaliteet.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!