Kandiliste ratastega vankriga ei ole võimalik sõita

Taluõu vankriga. Foto: Bigstockphoto.com

Ei saa kuulutada valedeks väärtushinnanguid, mis on meil kehtinud sajandeid. Et vanker veereks, selleks on vaja neljakandilised rattad asendada ümmargustega, kirjutab Malle Pärn.

Uudistes öeldakse jälle, et kuskil toimub mingi üritus ja president peab seal kõne.

Meil on palju kõrgepalgalisi kõnepidajaid, kes aga miskipärast ei pinguta eriti oma kõnekunsti arendamise nimel. Nad lihtsalt lähevad kohale ja räägivad midagi, või loevad midagi ette. Mis iial ei liiguta kedagi, ei aja kedagi ei nutma ega naerma, ei puuduta kellegi südant, ei hari kedagi, ei pane kedagi mõtlema, ei rõõmusta kedagi, ei anna kellelegi lootust, ei ühenda ega lohuta, ei aita raskes olukorras edasi elada.

Keegi tegelikult ei oota neid kõnesid. Nii kurb. Meil on viisakad inimesed, nad kuulavad vaikselt ära, ja plaksutavad. Ei taha ju otseselt solvata seda kõnelejat, ta ju ise usub, et ta on tähtis isik.

Ja kui neid kõnesid pärast omavahel arutataksegi, siis sünnib see rohkem kohustusest, mitte sellest, et nad oleksid kellelegi hinge läinud või midagi väga olulist välja öelnud.

Niisamasugune lugu on meie ametlike “arvamusdiileritega”, – kes neid enam loeb? Kõik, kes on kord lugenud, teavad, missugune on nende meelsus, kelle laulu keegi laulab. Ei taha ju raisata oma kallist eluaega igasugu valede uuesti ja uuesti ülelugemisele. Kui lugeda, siis vaid selleks, et näha, missuguse kurioosumiga on see või teine ideoloogiasõdur sel korral välja tulnud. Ja neid ikka tuleb, sest eesti keel on rikas.

Rail Baltica joonlauaprojekt on nagu muistsete kilplaste väljamõeldis. Teeme raudtee soo peale, ja kanname sinna kokku mujalt väljakaevatud liiva ja kruusa. Sinna mujale jäävad muidugi augud, võimalik, et neist saavad järved. Ons taas ellu äratatud too kurikuulus lõssenkism? Teeme maailma ümber! Meie tahtmist mööda! See on meie maailm, ja meie võime sellega teha mis vaid meile pähe tuleb!

Kas nii? Mis õigusega? Kas meie oleme teinud selle maailma?

Meie vanemad maanteed on väga käänulised. Miks? Sest tee ehitati sinna, kus elasid inimesed, mitte joonlaua järgi ühest suuremast asustatud punktist teise, nagu tehakse nüüd. See ei ole otstarbekas. Ühest linnast teise ei ole vaja kihutada maksimaalkiirusel. See mõjub inimese vaimsele tervisele halvasti. See ei ole loomulik kulgemise protsess. Lennuk võib lennata suurel kiirusel, ta ei püsigi muidu õhus, aga maad mööda tuleb sõita mõistliku kiirusega. Et mingi juhusliku takistusega kokku põrgates auto koos inimesega pulbriks ei pudeneks.

Tee tuleb rajada kindlale alusele, sinna, kuhu ei ole vaja vedada kokku nii tohutul hulgal täidismaterjali.

Eesti on nii väike, et meil ei ole vaja mitmerajalisi kiirteid. Inimene ei olegi mõeldud tormama ühest paigast teise. Mujal maailmas ehitatakse kiirteid ja mitmerajalisi teid selleks, et autod ära mahuksid. Linnas on meil mitu sõidurada täiesti õigustatud, maanteel ei ole neid vaja. Suured teed võiksid olla lihtsalt natuke laiemad, nii et pisut vastassuunda kalduv auto ei põrkaks kohe vastutulevaga kokku. Ka lisarada on sõitmiseks, mitte ainult möödasõitmiseks.

Mulle meenub aina see kuningas Midase needus: kõik, mida ta puudutas, muutus kullaks. Sest ta ise oli seda soovinud. Ta oskas soovida, aga ei osanud ette näha oma soovi täitumise tagajärgi. Kullaks muutus ju ka toit, mida ta süüa tahtis, ja armsad inimesed, keda ta puudutas. See oli ta enda soovitud needus.

Mis teda selleks ajendas? Ahnus. Patt. Ta ihaldas rohkem kulda kui üks inimene jaksab kanda. Ja sai karistuse. Just nii tuleb kõik inimesele endale kätte, mida ta soovib või mida ta korda saadab. Inimene vastutab oma tegude eest oma eluga. Igal juhul kannatab ta oma tegude tagajärgede läbi.

Ahnus on patt. Ka lollus on patt. Sest Jumal on inimesele andnud mõistuse ja südame ja südametunnistuse. Arenemisvõime, nägemise, kuulmise. Õppimisvõime. Inimesel on kõik olemas, et olla tark ja õnnelik. Kõigele lisaks on tal veel võimalik Jumalalt  ilmutust vastu võtta. Lollus on iga inimese isiklik valik. Loll keeldub ilmutust vastu võtmast. Ta ei oska vahet teha rumaluse ja tarkuse vahel. See on karistus patu eest. Selle patu, et tal oli võimalik valida tarkust, aga ta valis lolluse.

Lollus ei tähenda seda, et inimene sai koolis kehvad hinded. Lollus tähendab seda, et inimene ei taju maailma õigesti, ei tunne huvigi selle vastu, kes ta on ja milleks ta maailmas elab. Ta lepib valedega, mida talle räägivad need, kelle käes on võim. Mõni kooli kahemees võib elus olla arukam kui mõni ülikooli professor.

Meil räägitakse vabadusest valida oma sugu. See ei ole vabadus, see on hullumeelsus. Inimene ei saa valida oma sugu, ta sünnib kas poisina või tüdrukuna. Ja teda tuleb kasvatada kas poisina või tüdrukuna. Niisama nagu me kõik õpetame oma lastele eesti keelt, sest muidu ei ole võimalik elada ühes ühiskonnas, ühes kogukonnas, me peame üksteise keelest aru saama. Niisamuti peab poisist kasvama mees ja tüdrukust naine.

Iseasi on see, et igaühel on tõesti õigus ja vabadus olla niisugune mees või naine, nagu ta tahab olla, nagu talle on antud olla, me ei dikteeri ju seda, missugune keegi peab olema mehena või naisena. See on igaühe vaba valik. Ja tegelikult oleme ju kõik ikka INIMESED, olgem rõõmsad, et meie keeles on selle jaoks isegi eraldi sõna, mis ei rõhuta seda, mis soost keegi on.

Vabadus on võimalik ainult teatud piirideni. Puu ei ole vaba, kui ta juurtelt maha lõigatakse. Ta on siis surnud. Kas oleks mõttekas lasta endale teha selline operatsioon, et vahetatakse omavahel ära maks ja süda? Mispoolest mehe naiseks lõikamine rohkem mõttekas on?

On ju iidsetes seadustes kirjas, et meditsiin ei tohi inimest tahtlikult kahjustada. Mehe lõikamine naiseks on inimese kahjustamine. Ta saab lahti illusoorsest, väljamõeldud probleemist: ta kujutas ette, et tal on naise hing mehe kehas, nüüd kujutab ta ette, et ta sai ka naise keha. Moonutatud keha, kunstlikult kokkuõmmeldud organitega. Ta petab ennast juba kahekordselt. Meest ei ole võimalik naiseks ümber teha. Kirurgid andsid talle selle illusoorse probleemi asemele tõelise probleemi, ühtaegu nii vaimse kui füüsilise. Ta ei ole enam õieti ei mees ega naine. Ta on vastutustundetu meditsiinilise eksperimendi ohver.

Hing ei ole sooline, keha on sooline. Meie keha ütleb meile, kas me oleme mees- või naissoost. Hing on universaalne.

Idamaine reinkarnatsiooniteooria näiteks ütleb, et me sünnime kord meestena, kord naistena. Aga selle konkreetse elu peaksime siis ju ka selles rollis lõpuni elama? Kas me ei kahjusta oma karmat, kui me selle vägisi ära muudame?

Sellise “soovaliku vabaduse” asemel võiks meil olla vabadus suhtuda nähtustesse ja inimtegevusse, poliitikasse, ühiskonnakorraldusse – vastavalt sellele, missuguse hariduse on keegi omandanud, mida ja millesse ta usub või ei usu, missugune on tema moraal ja kõlblus, teadmised, missugune on tema maailmavaade. Maailmavaate vabadus peaks küll isegi näilise demokraatia sisse ära mahtuma. Igal inimesel peaks olema vabadus püsida oma väärtushinnangutes, neid ei tohiks küll keegi halvustada ega ära keelata.

Ei saa öelda, et nüüd on meil uued väärtushinnangud, ja vanad on kõik ajast ja arust, need tuleb üle parda visata. Ei saa kuulutada valedeks väärtushinnanguid, mis on meil kehtinud sajandeid. Kes ei taha uuendustega kaasa minna, see on tagurlik? Mis on tagurlik? Mispoolest on tagurlik see, kes peab ainsaks võimalikuks abieluks mehe ja naise liitu? Ka “tagurlik” on üks värdtermin, mis on väljamõeldud tõerääkijate sõnavabaduse piiramiseks.

Kandiliste ratastega vankriga ei ole võimalik sõita. Ei üles- ega allamäge. Et vanker veereks, selleks on vaja neljakandilised rattad asendada ümmargustega.

ANDKE OMA PANUS OBJEKTIIVI TEGEVUSE JÄTKAMISEKS!

Kampaania lõpuni on jäänud vaid 6 päeva! Tehke oma annetus kohe täna, et Objektiiv saaks oma tööga edasi minna!