Mis on inimese elu mõte? Ei, see ei ole 42. See on kasvamine vooruslikumaks ja paremaks inimeseks. Nii nagu sündimata inimeses, kui tahes tillukeses, on peidus tema tegelike võimete potentsiaal, mis üksnes ootab vallapäästmist õigete otsuste ja eluvalikute kaudu, nii on temas (ja meis kõigis) peidus eeldus saada pühakuks. Äärmiselt vähesed realiseerivad selle eelduse, kuid see ei peaks heidutama meid selle ülima (kuitahes lootusetuna näiva) eesmärgi poole kasvõi imepisikeste sammude haaval püüdlemast.

See tee, mis vältab meie elupäevad ja mis meid nimetatud eesmärgi suunas peaks viima, ei ole meie enda valitud, vaid on meile püüdlemiseks seatud. Kuigi oleme igal meile antud päeval vabad otsustama, milliseid valikuid me teema ja mida tegemata jätame, ei ole me kaitstud ei katsumuste ega ka kannatuste eest, mis on niisama enesestmõistetavad osad inimese ajalikust eksistensist kui selle paratamatu lõpp.

Eesti keeles on sõnadel „kannatus“ ja „kannatlik“ sama tüvi ja seetõttu on ehk lihtsam tajuda seda, et need lähtuvad ühest üsna laia tähendusega mõistest. Taoline lai arusaam kannatusest võimaldab mõista selle all kõike, mis meile mingil põhjusel ei meeldi, põhjustab ebamugavusi, valu või lausa piinu ning on paratamatusena osaks meie elust, sõltumata meie soovidest või tegevusest. Kannatlikkus on aga voorus, mis kaunistab inimest, kes sõltumata raskustest on suuteline säilitama kindla veendumuse eesmärgi saavutatavusest.

Kaasaja Lääne tsivilisatsioon, mille osaks ka Eesti ennast uhkusega peab, näeb igasuguses kannatuses (kui tahes tühises) inimese vaenlast. Kõikvõimalike meeleliste naudingute ja mõnude kütkeisse kammitsetud ühiskond idealiseerib seda, mis annab ajutise heaolu- ja õnnetunde ning suhtub hirmu ja põlgusega kõigesse, mis võiks taolist pettekujutelma õnnest kuidagi rikkuda. Kuid kannatused teevad justnimelt seda. Läbi raskuste ja kannatuste meenutatakse meile, kui vähe sõltub inimesest endast ja kuidas hõlpsasti kätte tulnud pettekujutelmad saavutatud õnnest juhivad meid kahjuks üha kaugemale etteantud eesmärgi saavutamisest ja seeläbi meile osaks saavast tegelikust õnnest.

Alanud paastuaeg annab taaskord suurepärase võimaluse mõtiskleda ise ja meenutada teineteisele, et vaid läbi kasinuse ja kannatlikuse kasvab meis vaimsus ja meelsus inimesele antud eesmärkide suunas liikuda. Kuid kannatlikust meelest ja eluraskuste ning kannatustega leppimisest ainuüksi ei piisa, et võiksime edeneda paremaks saamise raskel teel. Seeläbi luuakse meis üksnes eeldused. Kannatuste suurim väärtus inimese paremakskasvamisel seisneb tihti selles, et meid justkui raputatakse üles argisest kulgemisest ning suunatakse kahetsusele. Siira kahetsuse kaudu transformeerub kannatus imeliseks vabanemiseks.

Ka need meist, kes enda ajalises eksistentsis inimesele antud eesmärgi saavutasid või vähemasti sellele võimalikult lähedale jõudsid, olid ainiti teadlikud enda vaimu ja tahte nõrkusest, leides kannatustest võrsunud kahetsusest igapäevast lohutust. Suurepäraseks näiteks on teiste hulgas kahlemata ka Püha Efraim Süürlane, kes enda kahetsevas enesevaatluses  annab ehk ka meile aimu, kui kaugel tegelikult oleme seatud eesmärgi saavutamisest.1

Vooruslik on ühiskond, mille liikmetel on võimalikult lihtne aina vooruslikumaks kasvada. Teades, mille poole peaksid inimesed suunama enda tahte ja teod, jääb vaid loota, et ka meie hääbuva tsivilisatsiooni moodustavad ühiskonnad jõuavad mõistmisele kannatuse ja lunastuse tegelikust tähendusest. Sest kannatus avab meile ukse kahetsuseks ja kahetsus omakorda annab võimaluse lunastuseks. Selles peitubki kannatuste igavene lootus.

[1] Ilmunud eesti keeles: "Pihiraamat. Abiks meeleparandajale" (Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts: Tallinn, 2003) lk 47 jj