Kas Eesti ühiskond on orjameelne?

Ajaloolane Jaak Valge kõnelemas Objektiivi konverentsil "Kuidas vabaneda orjameelsusest?" Foto: Uued Uudised

Ajaloolase Jaak Valge hinnangul ei ole Eesti ühiskond orjameelne, küll on aga nõrk meie eliit. Valge usub, et eliidi nõrkusest saame üle ajaga, sest kogu Euroopas võtavad võimust iseseisvusmeelsed jõud. Objektiiv avaldab Jaak Valge ettekande konverentsil “Kuidas vabaneda orjameelsusest?”

Ma usun, et meile kõigile on tuttav see meie meedias võimutseva kippuv hoiak, mille kohaselt on Eesti väike, väeti, abitu ja mahajäänud maa, kus elavad inimesed euroopalikke väärtusi ikka veel mõista ei suuda. Põhjuseid tuuakse mitmesuguseid: lühike riikluse ja demokraatia ajalugu ning Nõukogude okupatsiooniaeg, mille tõttu me jätkuvalt oleme mingid pool- või täissovetid. Viimasel juhul tundub esialgu paradoksaalne see, et Nõukogude okupatsioonist tulevast väidetavast alaväärsusest räägivad meile ka need, kes nüüd Euroopa Liitu ülistavad või Euroopa Liidu struktuurides karjääri on teinud, aga omal ajal ise sellesama Nõukogude võimuga innukalt kollaboreerusid. Nagu kiruksid natside liidrid saksa rahvast natsimeelsuse pärast. Aga see on paradoksaalne ainult esmapilgul vaadates, kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on see täiesti seaduspärane. Miks, selle juurde tulen hiljem tagasi.

Aga jah, Päevaleht, Postimees ja riiklik meedia külvavad meie alaväärsust iga päev. Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon mõned värsked tsitaadid ühelt kõige enam paljundatud arvamusliidrilt ehk meedia enda poolt loodud hoiakute käilakujult:

“Mõisted nagu demokraatia, indiviid või põhiõigused pole eestlaste leiutatud. Me oleme nad ainult üle võtnud. Suurbritannial, Saksamaal või Prantsusmaal on seevastu vabaduse traditsioon, nad arenesid ise vabaks. Eesti sai vabaks tänu välismaiste ülikoolide mõjudele /…./ Eesti tänane euroopluse debati seis on sealmaal, et tahame kohe eurooplaseks, aga ilma vaeva nägemata. Arvame, et 25 aastast piisab. Sellise suhtumisega nuuskame näiteks šveitslastele, kes on viimased 700 aastat oma riiki pidanud ja kaitsnud. Kui Eestis säilib suhteline stabiilsus, me saame üle militariseerimise ja rahvusluse hoost, siis ma usun, et 40–50 aasta pärast on meil Eesti maitsega eurooplus. Või teisisõnu, oleme seal, kus Soome on täna.”

Niisiis poole sajandi pärast võime olla seal, kus Soome praegu, aga selle loogika põhjal peaksime endale aru andma, et alaarenenuteks me ka jääme, sest eks Soomegi ju arene edasi. Ning selle loogika järgi ei ole Eestil endal lähtuval oma ajaloost ja kultuurist midagi Euroopale pakkuda, Eesti justkui polegi osa Euroopast ega euroopalikkusest.

Ma lükkan praegu tahapoole ka arutluse selle üle, miks defineeritakse euroopalikkuseks üks ideoloogia – nimelt globalistlik multikultuurne ideoloogia. Aga peale selle on sedalaadi väited diletantlikud ka sisult. Kui vaid demokraatiat riikluse pikkusega seostada, siis peaksid täna maailma kõige demokraatlikumad riigid olema Hiina, Egiptus ja Iraan. On arusaamatu, miks näiteks Saksamaa rohkem või kuidagi põhimõtteliselt teistmoodi ehk iseendast lähtuvalt “vabaks arenes” kui Eesti? Kas siis ka teised väiksemad ja hiljem iseseisvunud riigid nagu Iirimaa, Norra, Soome, Island ning Ida- ja Kesk-Euroopa riigid pole ise vabaks saanud, vaid peavad tänulikud olema “välismaiste ülikoolide mõjudele”? Demokraatia elukestvust ja demokraatia kvaliteeti ei määra riikluse kestvus, vaid ühiskonna haridus, poliitiline kultuur laiemas mõttes, sotsiaalne ja majanduslik võrdsus, majandustase, fatalismist vabanemise aeg, ka demokraatiakogemus. Eesti ühiskonna demokraatiakogemus ulatub 19. sajandi teise poolde, kui kohalikke volikogusid valima hakati. Ning demokraatiakogemust tuleb demokraatia elukestvuse ja kvaliteedi seisukohalt oluliseks pidada eelkõige seetõttu, et ta väljendab ühiskonna demokraatiaküpsust. Eestis ei saanud demokraatiaküpsus realiseeruda demokraatiaks endaks, ning seda mitte Eesti ühiskonna poliitilise valiku tõttu. Niisamuti ei olnud Nõukogude okupatsioon Eesti ühiskonna valik, seega pole õige ka selle abil näidata Eesti alaväärsust.

Eesti ühiskonna valik oli Eesti demokraatia aastatel 1919–1933, mida hinnatakse tänapäeval maailma kümne kõige kvaliteetsema hulka, aga mis siiski ülimalt ebasoodsate tingimuste tõttu kaotati. Eesti ühiskonna enamus seda ei soovinud. Eesti ühiskond oli juba 19. sajandi lõpul sisuliselt täielikult kirjaoskaja ühiskond, kirjaoskustase oli siin teistest tsaaririigi kubermangudest ja suurlinnadest kõrgem, Euroopa kontekstis aga kõrgemate hulgas. Individualiseerumistaseme poolest ehk fatalistliku eluhoiaku minetanud samuti ühe Euroopa pioneerühiskondadest, seejuures isegi pisut varem kui Rootsi või Soome. Naised said Eestis valimisõiguse 1918. aastal, millega olime samuti Euroopas esirinnas, samal ajal kui Prantsusmaa suguõed said selle alles 1944. aastal. Nii et kui me tahaksime mõne alaväärsuskompleksiga või alaväärsust kultiveeriva arvamusliidri kombel ajaloost välja õngitseda üksikuid näitajaid, millega oma tõestuskäike fundeerida, siis võiksime vabalt konstrueerida põhjuslike seoste jada, mille tulemusena näitaksime, et oleme Euroopa demokraatlike ühiskondade üks lipulaevu. Loomulikult oleks seegi kunstlik, aga see kunstlikkuse määr ei oleks suurem, kui meie alaväärsust rõhutavates argumentides. Loomulikult on ka neil alaväärsust rõhutavatel väidetel eluõigus, aga meie aega iseloomustab see, et nad – ehkki sisult mitte väärt rohkem, kui kusagile Facebooki sügavustesse jäämist – domineerivad kriitikavabalt. Oluliseks ei tee neid mitte sisu, vaid see, et neid jõuliselt paljundatakse.

Aga arutlegem nüüd siiski tõsisemalt selle üle, kas meil on põhjust arvata, et oma kaugema mineviku tõttu oleme mingil määral orjameelsemad, kui keskmised eurooplased? Ma pean silmas nn seitsmesaja aasta pikkust orjaööd, mille Carl Robert Jakobson sõnastas tegelikult selleks, et meis trotsi ja tegutsemisaktiivsust äratada, missugune eesmärk teinekord tagurpidi pööratakse, üritades näidata või vihjata, nagu oleks me mingi eriline pärisorjarahvas, kellelt mingeid ideesid, initsiatiivi või – teiselt poolt väidetuna – eneseuhkust oodatagi ei ole.

Pärisorjus tähendab seda, et pärushärral oli seadustega piiratud või piiramata võim talupoja isiku, töö ja vara üle. Rahvusvahelises historiograafias pole pärisorjuse mõiste üheselt määratletav – pärisorjus oli varieeruvate praktikate kogum, mis oli ühel või teisel moel tuntud paljudes Euroopa riikides enam kui 1000 aastase vahemiku vältel.

Reini jõest lääne pool algas pärisorjuse periood varem, aga lõppes samuti varem. Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal ja Lääne-Saksamaal oli see kaotatud keskaja lõpuks. Soomes, Rootsis ja Norras pärisorjust ei tuntud, Taanis küll. Kesk- ja Ida-Euroopas kaotati pärisorjus järk-järgult 18. ja 19. sajandil, Eestimaal teatavasti 1816. aastal, Liivimaal 1819. aastal, see on peaaegu samal ajal kui Preisimaal, aga varem, kui näiteks Austrias, Ungaris, Poolas ja Venemaal. Pärisorjus kehtestati Eesti alal järk-järgult 15. ja 16. sajandil, ning nii näib, et see ei kestnud kauem, kui Euroopas keskmiselt. Kõige karmima päriorjusmaa tiitlile on pretendeerinud nii Poola kui Venemaa, aga Enn Tarvel leiab, et diskussioon selle üle, kus pärisorjus oli karmim, on akadeemiliselt viljatu, just vormide varieeruvuse tõttu. Igatahes on selge, et eestlased pole mingi eriline pärisorjarahvas. Ning pealegi pole selge, kui kaugele need pärisorjuse mõjud ulatuvad. Väga raske oleks leida mingit selget erinevust nende rahvuste eneseteadvuse vahel, kus oli pärisorjus, ning nende vahel, kus seda ei olnud.

Samas leiab Kersti Lust, et eestlased ei mäleta oma pärisorjusaegset vastupanu ajaloo kõrghetkedena ja pisendavad oma rolli protsessis, mis viis pärisorjuse kaotamiseni. Eestlaste vastupanust võib leida jälgi arhiivides, mitte folklooris.

Kindlasti tuleb nõustuda Kersti Lustiga, et üheks põhjuseks oli asjaolu, et Eesti ja Läti talupoegadel polnud liitlasi teiste ühiskonnagruppide seas. Talupojad olid sotsiaalselt ja poliitiliselt isoleeritud. Pugatsovi mässu kirjutas suureks Aleksander Puškin. Meil aga toona oma puškineid polnud. Ehk teisisõnu – põhjuseks oli see, et puudus rahvuslik eliit.

19. sajandi teisest poolest alates kuni esimese iseseisvusaja lõpuni õnnestus meil mingil määral oma eliiti luua, ehkki 1934. aasta riigipööre ning demokraatia kaotus ei võimaldanud selle protsessi jätkumist loomulikul kujul.

Hoopis suurema hoobi rahvuslikule eliidile andsid aga küüditamised, mille ohvriks langesid just rahvuslikult meelestatud aktiivsemad inimesed, ning 1944. aasta suure põgenemise tõttu 1944. aastal jäi Eesti ilma suurest osast rahvuslikult mõtlevatest intellektuaalidest. Loomulikult oli neist ka paguluses Eesti ühiskonnale hindamatu kasu, rääkimata sellest, et vastasel korral oleks neist osa füüsiliselt likvideeritud, ent Eesti ühiskonna eliidiloome seiskohalt olid nad paraku paljuski mängust väljas. Paljud uurimused toetavad Charles Murray 1994. aastal esitatud väidet, et sotsiaalsed kihid erinevad keskmiste pärilike tunnuste poolest, mis püsivad sellistena tänu asjaolule, et soo jätkamisel eelistatakse sarnaste tunnustega paarilisi. Pole juhuslik, et Eesti pagulaste ja nende järeltulijate seas on sedavõrd palju edukaid isikuid, kuid vabariigiaegse eliidi kadumine tõi kaasa ühiskonna normaaljaotuse segipaiskamise – parema äärmuse mahalõikamise.

Teisalt peame oma ühiskonda tõsiselt hindama seetõttu, et suutsime Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja hoolimata ideoloogilisest surutisest kasvatada uue intellektuaalse eliidi.

Jah, seda saavutust ja seda eliiti tuleb hinnata. Ent teisalt peame tunnistama, et see eliit on paratamatult nõukogude-värvinguga, kollaboreerumismeelne. Ka Nõukogude okupatsiooni vastases võitluses osalesid vaid üksikud tipp-intellektuaalid, ja nemadki kaudselt, oma vabadust ohtu seadmata. Iseseisvumise taastamise järel ei toimunud meil dekoloniseerimist ehk ideoloogilist restarti: poliitikas, hariduses-teaduses ja ka äris jäid domineerima omaaegse kollaboreerumiskogemusega inimesed, kes on edaspidi edutanud omale sarnase hoiakuga isikuid. Ka tänane poliitmaastik pole kuidagi soosinud eristuva rahvusliku eliidi kiiret teket.

Nii julgengi väita, et meie eripära pole mitte pärisorjus, vaid rahvusliku eliidi nõrkus. Seega – meie ühiskonnal pole orjamentaliteeti, vaid teatud väliste tingimuste korral on meie nõrguke eliit valmis ise kollaboreeruma ja on aldis sisendama ühiskonnale, et ta on nõrk. Mida me just praegu näemegi.

Meie eripära pole mitte pärisorjus, vaid rahvusliku eliidi nõrkus. Seega – meie ühiskonnal pole orjamentaliteeti, vaid teatud väliste tingimuste korral on meie nõrguke eliit valmis ise kollaboreeruma ja on aldis sisendama ühiskonnale, et ta on nõrk.

Usun, et suur osa ühiskonnast on üsna hästi aru saanud, et meie õhukese eliidi peale loota ei saa ja võtnud hoiaku, mis on eestlastele tuttav nii Vene tsaaririigi kui Nõukogude impeeriumi ajast, mil polnud välistingimuste tõttu võimalik midagi muuta – see on passiivse ignoreerimise hoiak. Erakondi käsitletakse tõsielusarja osalistena ja poliitikat tõsielusarjana, kus peab kellelegi poolehoidu avaldama, ilma seejuures uskumata, et tegelikku poliitikat muuta saaks. Mul on raske uskuda, et need 73%, kes Kersti Kaljulaidi presidendina täielikult või pigem toetavad, näevad temas tõepoolest Eesti riigijuhti, visionääri, riigi liidrit, kes on üks rahva hulgast ja seisab oma rahva eest. Selleks, et teada saada, kui paljud temas neid kvaliteete hindavad, tuleks teistmoodi küsimusi esitada. Nüüd saime pigem teada seda, et 73% peavad tema osalust tõsielusarjas edukaks.

Muidugi on poliitladvik ühiskonna aktiivsuse pärssimiseks kõvasti vaeva näinud, tuletagem meelde siin Rahvakogu protsessi ja Jääkeldrit.

Nii, ning nüüd tulengi tagasi nende lahti jäänud küsimuste juurde, mis ennist fikseerisin. Miks on seaduspärane see, et täna kultiveerivad globalistlikku ideoloogiat ja rahvuslikku alaväärsust just endised partei- ja komsomoliaktivistid? Veel enam, miks mulle ja paljudele mu mõttekaaslatele tunduvad ka need noored inimesed, kes peavad endid demokraatliku ühiskonna kodanikuaktivistideks, väga sarnastena hoopis omaaegsete totalitaarse ühiskonna võimutruude komsomoliativistidele? Muidugi oli siis olla komsomoliaktivist olla kasulik, nagu on ka nüüd kasulik olla kodanikuaktivist. Aga lisaks pakun, et tegemist on sellesama võimutruu mentaliteediga, mis otsib endale ülemusi. Ori on väga võimutruu ega oska olla iseseisev.

Ning teine küsimus: miks defineeritakse euroopalikkuseks või progressiivseks üks ideoloogia – nimelt globalistlik multikultuurne ideoloogia? Ka sellele on selge vastus: esiteks – see ideoloogia on praegu võimuideoloogia, ning teiseks – ega ori ei saakski ju omaks võtta visiooni Euroopast kui võrdsete rahvusriikide kogumist. Sest sel juhul poleks ju kellelegi alluda, vaid peaks ise otsustama ja vastutama. Ning nii nagu Nõukogude ajal soovis meie Nõukogude-meelne ladvik soovis Eestist teha näidisliiduvabariiki, samuti proovib kollaboreerumismeelne eliit Eestist teha näidisvabariiki Euroopa föderatsioonis.

Miks defineeritakse euroopalikkuseks või progressiivseks üks ideoloogia – nimelt globalistlik multikultuurne ideoloogia? Ka sellele on selge vastus: esiteks – see ideoloogia on praegu võimuideoloogia, ning teiseks – ega ori ei saakski ju omaks võtta visiooni Euroopast kui võrdsete rahvusriikide kogumist.

Aga lõpetuseks – kuidas siis vabaneda orjameelsusest? Vastus on see, et Eesti ühiskond ei ole orjameelne, küll on aga nõrk meie eliit, pean silmas nii poliitilist kui meediaeliiti, osalt ka vaimueliiti, ning see eliidi nõrkus avaldub just ebasoodsa väliskonteksti korral, nagu praegu. Kui karakteristikud, mida eliidilt nõutakse, oleksid iseseisev otsustamine ja oma otsuste eest vastutamine, siis tõuseksid esile hoopis teised isikud.

Eliidi nõrkusest saame üle ajaga. Ka väliskontekst muutub. Kogu Euroopas võtavad võimust iseseisvusmeelsed jõud. Ka meil Eestis on asjad viimasel kahel aastal otsustavalt muutunud. Kartellierakondade võim nii parlamendis kui nüüd kohalikes omavalitustes on murtud. Meediamaastikul on end kehtestanud alternatiivsed teabekanalid. Tegelikult pole ka rahvastikuprotsessid kriitilised, sest eestlaste sündimus ei jää väga palju taastetasemele alla. Tuleb lihtsalt hea seista, et sõnavabadust ei kitsendataks, ning et immigratsioon liiga suureks ei paisuks. Aeg töötab orjameelsuse kahjuks.

Ning järeldus, et meie eliit on ajalooliselt nõrk, on veel üheks argumendiks otsedemokraatia kehtestamiseks. Seejuures on asjaolu, et poliitiline kartellieliit ehk poliitladvik on niivõrd üheselt rahvahääletuste vastu, just üheks tõendiks tema nõrkusest: kardetakse, et ausas konkurentsis oma ühiskonna meelsuse üle ei suudeta võitjaks jääda. Ma arvan, et kardetakse põhjendatult.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!