Riigilipu eksikombel tagurpidi heiskamine ei põhjustanud riigi mainele olulist kahju, kuid päevatoimetaja, kes apla isuga põneva uudise alla neelas, kahjustas Eesti Vabariigi mainet kindlasti rohkem, sest internetis avaldatud lugeja pilt jääbki sinna ringlema, kirjutab ajakirjanik ja Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna esimees Urmas Saard.
Olin siis vist 14-aastane, kui minust kümmekond aastat vanem vend küsis, kas kõik, mis kahest kõrvast sisse läheb, peaks tingimata kohe suust välja pudenema. Küsimus on meeles veel ligemale 50 aastat hiljemgi ja olen selle tarkusega püüdnud ka arvestada.
Sama mõtet ümber sõnastades võiks küsida, kas kõike nähes peab ikka alati iga asja kogu maailmaga jagama. Sellelt mõttelt tabasin ennast eile keskpäeval, kui lugesin Delfi uudist "Pika Hermanni tornis lehvis täna hommikul paar minutit Eesti lipp tagurpidi". Palusin uudise üles riputajalt vastust küsimusele: millist uudisväärtust omab Delfis avaldatud uudisnupuke? Kiiret vastust ei saanud ja kas sellele üldse osatakse Delfis ammendavalt vastata, jääb esialgul teadmata.
Lugedes uudisnupu juurde kirjutatud esimesi kümneid ilkuvaid kommentaare, süvenes soov veelgi enam sõna sekka öelda. Ilmse inimliku eksitusena Pika Hermanni lipumasti tõusnud sinimustvalge võis vastupidises värvidekombinatsioonis olla mõne minuti vältel märgatav marginaalselt vähestele inimestele. Võibolla ainult tollele pildistajale, kes varmalt seda suure meediaga jagama tõttas. Kohe pidi kärmelt uudist toimetavale päevatoimetajale vastust andma riigikogu kantselei kommunikatsioonijuht, kelle selgitusel märkas lipuheiskaja oma eksimust ja vea parandas. Lipuheiskaja ei põhjustanud oma teoga riigi mainele olulist kahju, aga päevatoimetaja, kes apla isuga põneva uudise alla neelas, tekitas Eesti Vabariigile kindlasti suuremat maine kahjustamist, sest internetis avaldatud lugeja pilt jääbki sinna õhuavarustesse ringlema.
Olen ise hommikul külmetavate näppudega kinnitanud lipumasti nööriotste vahele värvilise kanga valepidi. Õnneks siiski enne heiskamist oma rumalust märgates jäi tegu tegemata. Mõistan Pika Hermanni lipuheiskajat hästi, kui lõpmatult paljudest trepiastmetest üles astumise järel pisut väsinuna ja võibolla käed külmast veidi kangestunult eksib hetkeks suure lipu kinnitamisel nööri külge. Ei arva, et sellega peaks tubli inimene pälvima avalikku ilkumist ja erilist meedia tähelepanu.
Selle asemel oleks palju rohkem vaja ajakirjanduslikku selgitust selle kohta, et Eesti lipp peab vastavalt kehtivale korrale asuma teiste lippude suhtes alati kõige väärikamal aukohal. Selle vastu eksitakse meie armsal Eestimaal igal päeval. Hotellid, asutused ja eramajade valdajad ei tea sageli, millises järjestuses lippe heisata. Olen korduvalt eksimustele tähelepanu juhtinud ja vajadusel aidanud ka ümber paigutada. Ei ole kordagi tulnud sellele, et suure avalikkuse ees inimesi nimeliselt häbiposti naelutada. Lipukultuuri tundmine on kahtlematult Eestis üsna madal, aga selle parandamiseks saaks eeskätt ajakirjandus oma positiivse hoiakuga palju ära teha.
Paraku olen pidanud mitmel juhul kogema, et just suured üleriigiliselt levivad väljaanded kipuvad lipukultuuri positiivse hoiaku ja teadlikkuse kujundamisel olema kaunis tõrksad. Pakutud lood kas jäetakse avaldamata, soovitatakse mõnd väikest kohapealset väljaannet või ei vastata üldsegi. Hea näide on Pärnu Postimees, kes on avaldanud üleriigiliselt probleemseid liputeemasid siis, kui suured väljaanded on käsitlemist vähetähtsaks pidanud.