Malle Pärn meenutab kirja, millega ta pöördus juba enne eelmisi riigikogu valimisi, aastal 2015 rahvasaadikute poole, ning mis täna on üha aktuaalne. "Niisiis, kutsun üles: teie, kes te nii kenasti räägite võrdsest kohtlemisest, inimõigustest, sallivusest, avatusest ja muudest imelistest nähtustest, soovite kaotada meeste-naiste palgalõhesid, loobuge kompensatsioonist, kui teil Toompealt lahkuda tuleb," kirjutab Pärn lahkuvatele riigikogu liikmetele.
Saatsin juba enne eelmisi riigikogu valimisi, aastal 2015, alljärgneva üleskutse avaldamiseks Postimehele ja Õhtulehele, kumbki ei reageerinud. Siis saatsin õigele adressaadile, otse, kõigile riigikogu liikmetele. Sest kui meil pole võimalik kodanikul avaldada oma mõtteid "vabas" ajakirjanduses, siis peab tegutsema kuidagi teisiti.
Üleskutse Toompealt lahkuvatele poliitikutele
1. märtsil valitakse Toompeale kuigipalju uusi inimesi. Nii seal juba istuvatest erakondadest kui ka uutest. Osa inimesi niisiis vahetub. Need, kes peavad sealt lahkuma, ammutavad aga meie ühisest rahakotist (tavalise inimese jaoks) tohutu summa (kuue kuu palga ulatuses), kompensatsiooniks, valurahaks selle eest, et "rumal" või kangekaelne rahvas neid tagasi ei valinud.
Kas nad on nii saamatud, et ei suuda endale uut ametit leida? Või vana juurde tagasi minna? Ehk tõesti: me oleme nad seal ära hellitanud. Muudkui maksame ja maksame, iga sõrmeliigutuse eest, ka saadikukorteri eest, auto eest, telefoni eest, ja nii edasi. Nagu oleksid nad kõige madalamapalgalisemad inimesed riigis?
Elementaarne loogika ütleb, et toetusi tuleks maksta nõrkadele, mitte tugevatele, vaestele, mitte rikastele.
Niisiis, kutsun üles: teie, kes te nii kenasti räägite võrdsest kohtlemisest, inimõigustest, sallivusest, avatusest ja muudest imelistest nähtustest, soovite kaotada meeste-naiste palgalõhesid, loobuge kompensatsioonist, kui teil Toompealt lahkuda tuleb, annetage see heategevusse, noorte perede toetuseks, lasteaiakasvatajatele preemiatasuks, looge mingi fond, kinkige kasvõi isiklikult mõnele oma puudustkannatavale tuttavale, või tudengile stipendiumiks.
Näidake, et te ei ole armetud hädalised, keda rahvas peab vallavaestena veel kuus kuud priskelt üleval pidama! Saage ometi aru, see rahvas on teile mitme aasta jooksul maksnud väga head palka ja kõikvõimalikke lisatasusid! Ise seejuures vireledes! Ja teie pole seda päriselt õigustanud, sest meie riik ei ole ikka veel jalgu alla saanud! Liiga paljud eluliselt olulised probleemid on meil lahendamata.
Kas see kompensatsiooni maksmine pole mitte teie väärikuse alandamine? Justnagu ei saaks te ise oma eluga hakkama? Almusi antakse kerjustele, mitte täies elujõus tarkadele ning töövõimelistele inimestele.
Seadus, mille alusel teile makstakse lahkumiskompensatsiooni, on põhiseadusega vastuolus. Sest põhiseadus ütleb, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda!
Ja meie tahame teist kui oma kaasinimestest jätkuvalt lugu pidada.
Üks vastus
Sealt sain ka ühe vastuse oma kirjale, toon siin ära olulise katkendi, et saaksite teada, kuidas hindas üks riigikogulane minu üleskutset:
"Teie mõttelend on minu jaoks raskesti mõistetav. Olen riigikogu liige olnud erinevatel aegadel. – – Kui asutakse tööle riigikokku antakse käest endine töökoht, positsioon mida kogu eelneva elutööga on saavutatud. riigikogust eemale jäädes satub inimene sageli olukorda kus positsioon tööturul tuleb uuesti väljavõidelda. Päris paljudel see enam ei õnnestugi. – – Teie kirjast kiirgub parastamist ja pahatahtlikkust… Eesti parlament on teinud head tööd ja kuna oleme parlamentaarne riik siis saab öelda et riiki on juhitud hästi ja NSVList lahkunud riikide hulgas oleme selgelt parimad.
Hüvedest rääkides parlamendipensionid on enamuses Euroopa riikides olemas, meil ei ole. riigikogust eemale jäädes katkeb koheselt ravikindlustus. — Mingit hüvedega liialdamist ma küll ei näe."
See inimene, kellele minu "mõttelend" oli raskesti mõistetav, lahkus Toompealt, ja sai loomulikult kätte ka oma kompensatsiooni.
"Eesti parlament on teinud head tööd".
Mina ei tea, mina olen lugenud väga palju kriitilisi artikleid meie praeguse elu, valitsemiskorra ja valitsejate kohta. Erinevas stiilis, ent üldise valusa sõnumi poolest väga sarnaseid: Kivisildnikust Ülo Vooglaiuni.
Ja ma ju näen, et meie elukorraldus ei ole mitte selline, nagu ta võiks olla ühes edukas iseseisvas riigis tublide valitsejate käe all, pärast 25-t aastat iseseisvust. Suurem osa rahvast nuriseb.
Inimestele ei maksta töö eest palka, millest oleks võimalik ära elada; Kreeka pankadele kingitakse miljoneid, aga meie lapsed on näljas; elujõulised inimesed põgenevad välismaale, justnagu oleks siin sõda lahti; siia kavatsetakse tuua 44 000 moslemit, keda me peame hakkama üleval pidama; maapiirkonnad tühjenevad, koolid pannakse kinni, postkontorid, apteegid, arstipunktid viiakse üle tõmbekeskustesse… Suurde tolmuimejatorusse, mis kõik inimliku endasse imeb…
Meil on ratifitseerimata Euroopa sotsiaalharta olulised sätted – õigus inimväärsele palgale ja õigus eluasemele, kaitse vaesuse eest – sest Eestis ei olevat selleks võimalusi? Miljoneid loobitakse vasakule ja paremale, nii et silm ka ei pilgu, aga meie oma inimeste elementaarsed vajadused ei ole olulised?
Ja Toompeale paistab see kõik "väga hea tööna"? Endaga ja oma "panusega" rahul olles lahkuvad lossist seal mitu aastat istunud ja sekeldanud tegelased oma kahekümne tuhande eurose preemiaga?
Mis meil ometi viga on, sõbrad? Kas me elame kahes erinevas reaalsuses?
Millal me ükskord saame valida oma reaalsusse oma valitsuse? Kes tegeleks meie, mitte iseenda elu ja heaoluga?
Millal ükskord saaks ära muuta kõik rumalad ja ülekohtused seadused, mis meie normaalset elu takistavad?
Riigikogu liikme töö on väga kindlalt tähtajaline, seega ei ole mingit mõistlikku põhjendust maksta tähtaja lõppemisel mingit lahkumiskompensatsiooni. Algusest peale teab iga Toompeale valitud saadik, et tema töö lõpeb nelja aasta pärast!
…
Nõnda kirjutasin ma aastal 2015. Kõik see on täiesti päevakohane ka praegu, nende valimiste eel. Sellepärast tahtsingi selle nüüd uuesti avaldada. Ent ilmselt ikka hüüdjaks hääleks kõrbes. Me vaatame maailma erinevatest akendest: karjääripoliitikud oma aknast ja rahvas oma aknast. Ja väljavaade nendest akendest on täiesti erinev.