Vaadates sotside poolt viimasel nädalal käima tõmmatud meeleheitlikku püüdu oma poliitiliste ja ideoloogiliste vastaste demoniseerimise teel pildile saada, tundub, et punased hakkavad närvi kaotama, kirjutab Varro Vooglaid oma repliigis.
Sotside esimees Jevgeni Ossinovski kinnitas alles hiljuti uusmarksistide võitluseks mobiliseerimise kõnes, et rahvusriik kujutab endast ohtlikku düstoopiat. Ja nüüd raiub ta igal võimalusel, mida peavoolumeedia pakub lahkesti rohkem, kui ta jõuab ära kasutada, et rahvuslik-konservatiivsete põhimõtete eest seismine ei ole üksnes ebainimlik, vaid ka ühiskonnaohtlik.
Äsja partei aseesimeheks valitud Rainer Vakra lajatab aga samale hirmule apelleerivat narratiivi laiendades, et Eestile on peamiseks ohuks EKRE kui populistlik ja võimujanune ühiskonnalõhestaja. Ka erakonna presidendikandidaat Eiki Nestor täidab ustavalt oma rolli, püüdes demoniseerida kõiki, kes julgevad kritiseerida Euroopa Liitu ja NATO-t, justkui oleks tegu Eesti vastase rünnakuga.
Need ja paljud teised infokillud võivad viia järelduseni, et konservatiivide toetuse tõusust ning enda populaarsuse pidevast langusest sügavalt häiritud punased hakkavad närvi kaotama. Seetõttu võetakse olukorra päästmiseks kasutusele totalitaarsete režiimide poolt äraproovitud n-ö räpane arsenal, milles on keskne koht labasel sõimamisel, mõnitamisel, sildistamisel ja demoniseerimisel, süüdistades samal ajal oma vastaseid just sellises madalas käitumises, mida ise ohjeldamatult praktiseeritakse.
Olukorra võtab hästi kokku Eesti taasiseseisvumise nimel aktiivselt töötanud Eve Pärnaste kommentaar: "Ossinovski on juba ammu ületanud ENSV ajakirjanduse taseme – kui me 1988. aasta alguses tulime välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise algatusega, siis ajakirjandus tulistas meie pihta igasuguste sõnadega, aga see ei olnud pooltki nii jäle kui see, mida Ossinovski lubab endale (viimasel ajal iga päev) EKRE aadressil."
Ilmselt on sotsid mõistnud, et ausas arutelus jäädakse veenvate argumentide puudumise tõttu igal rindel konservatiividele alla ning nende populaarsuse tõusu ei suudeta peatada. Küllap arvatakse, et püüdes konservatiividele meeleheitlikult vastanduda ja valede abil hirmu üles kütta on ehk lootust radikaalsemalt meelestatud vasakpoolseid ühes massimeedia ja rahvusvaheliste poliitilis-ideoloogiliste jõududega aktiivsemalt oma võitlusse mobiliseerida.
Samas tundub, et kuigi sotsid on väga ärevil ning kaotavad kohati närvi, ei rapsi nad siiski umbe, vaid teostavad läbimõeldud poliittehnoloogilist ja taktikalist plaani, mille osaks on ilmselt mitte ainult võimalikult jõuline vastandumine EKRE-le, vaid ka lootus distantseeruda Reformierakonna sülekoera mainest. Kõigi eelduste kohaselt on osaks sellest plaanist ka poliitiliste ja ideoloogiliste oponentide sõnavabaduse mahasurumine, mis on eriti groteskne olukorras, kus väidetakse end seisvat inimväärikuse, inimõiguste ning vaba ja võrdse ühiskonna ideaalide eest.
Kokkuvõttes võib aga sotsidele vaid tuult tiibadesse soovida. Jätkaku aga samas vaimus! Üha rohkem inimesi näeb nende valeliku maski läbi ja mõistab, kes nad tegelikult on, milliste eesmärkide poole nad püüdlevad ja milliseid vahendeid nad on valmis selleks rakendama.
Poolakad juba pühkisid sotsid parlamendist minema ja loodetavasti teeb seda ka Eesti rahvas, sest ka nüüd, 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist, on Eestile jätkuvalt kõige suuremaks ohuks mitte rahvuslased, konservatiivid ja kristlased, vaid punased, kes ei hooli meie maast, rahvast ja riigist, vaid põlgavad meie kultuurilist identiteeti ning püüavad meid vägisi allutada ebainimlikule ideoloogilisele diktatuurile.