Kas USA käivitab oma vallutussõdade plaanis järgmise etapi või terendab juba kolmas maailmasõda?

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Ameerika Ühendriikide raketirünnak Süüria õhuväebaasi vastu on ühemõtteliselt vastuolus rahvusvahelise õigusega ning tõstatab sellisena küsimusi mitte ainult sellest, millised rahvusvaheliste suhete mängureeglid meie poliitiline eliit heaks kiidab, vaid ka sellest, milline on USA uue presidendi Donald Trumpi tegelik pale, kirjutab Varro Vooglaid.

Juba mitu päeva on olnud õhus mitmed märgid, et USA kavatseb jõulise avaliku arvamuse kujundamise kampaania toel alustada Süüria valitsuse suunal sõjalist rünnakut. Tundub, et hoolimata president Donald Trumpi paljudest varasematest vastupidistest väljaütlemistest asutakse ellu viima järjekordset etappi ammu paika pandud sõdade käivitamise plaanist, mida on teiste hulgas kirjeldanud NATO ülemvägede endine juhataja Euroopas, kindral Wesley Clark.

Sündmused on arenenud ülimalt kiires tempos. Vähem kui nädal aega tagasi kinnitas USA poliitiline juhtkond eesotsas välisminister Rex Tillersoniga, et Ameerika Ühendriigid ei nõua enam Süüria presidendi Bashar al-Assadi kiiret lahkumist ning et tema tuleviku üle peavad otsustama süürlased. (Kuidas see on üldse ühe riigi nõuda, kes on või peaks olema teise riigi presidendiks, on eraldi küsimus, mida siin kohal ei hakka käsitlema.)

Selline avaldus oli suureks pettumuseks jõududele, mis on aastaid tegutsenud Süüria valitsuse kukutamise nimel. Ent abi ei lasknud end kaua oodata, sest kohe käivitus justkui tellitult vastassuunaline sündmuste ahel, millele tasub heita lähem pilk.

Teisipäeva hommikul leiab aset keemiarünnak Idlibi provintsis asuvas Khan Sheikhuni linnas, milles hukkus erinevatel andmetel kuni sada inimest. Meedia asub üles kloppima hüsteeriat. Olukorras, kus Süürias hukkub juba aastaid iga päev keskmiselt rohkem kui mitusada inimest, nähti vähem kui saja hukkunuga intsidendis ühtäkki uskumatut humanitaarset katastroofi (võrdluseks: väga konservatiivse hinnangu kohaselt suri USA ja “liitlaste” (sh Eesti) Iraagile kallaletungi tagajärjel aastatel 2003-2015 vähemalt 165 000 tsiviilisikut; kümnetest surnutest šokeeritud USA valitsus on aga ainuüksi märtsis tapnud Süürias ja Iraagis pommituslendude tagajärjel rohkem kui tuhat tsiviilisikut). Nagu ikka, pandi maksimaalse emotsionaalse efekti saavutamiseks põhirõhk sellele, et rünnakutes hukkus ka lapsi.

Ilmselt järgneb keemiarünnakule vahetult USA riikliku julgeolekunõukogu kokku kutsumine. Samal päeval levib uudis Trumpi strateegianõuniku, globalismi- ja vallutussõdade vastase hoiaku poolest tuntud Steve Bannoni tagandamisest USA riiklikust julgeolekunõukogust.

Kolmapäeval toimnud pressikonverentsil Jordaania kuninga Abdullah II-ga mängitakse Trumpile ette ilmselged küsimused, mis kutsuvad esile tugevad ja üliemotsionaalsed avaldused.

Neljapäeval teeb USA välisminister Tillerson oma varasema positsioonidega võrreldes 180 kraadise pöörde ning ütleb, et “pärast keemiarünnakuid ei ole Assadil enam tulevikku Süüra presidendina”, “Venemaa peab kaaluma väga tõsiselt oma toetuse jätkamist Assadile” ning vastates küsimusele, kas president Trump on tegutsemas selle nimel, et luua rahvusvaheline koalitsioon Assadi võimult eemaldamiseks, et “töö selle kallal käib”.

Reedel ehk täna antaksegi USA sõjalaevalt raketirünnak Süüria valitsuse Sharyati õhuväebaasi pihta. Seejuures oli nii USA poliitilisele juhtkonnale kui ka muidu nii palju faktide kontrollimise olulisusest rääkivale peavoolumeediale kohe teisipäeval eksimatult selge, et rünnaku võib omistada Süüria valitsusele – olgugi, et mingit sõltumatut uurimist pole selle kohta loomulikult jõutud läbi viia. Rex Tillerson deklareeris enesekindlalt, vägagi Iraagile kallaletungimise eelset retoorikat meenutaval moel, et “et meie meelest pole vähimatki kahtlust, et Bashar al-Assaadi juhtimisel tegutsev Süüria režiim on nende kohutavate rünnakute eest vastutav”.

Meediat ei paista vähimalgi määral häirivat, et varem on korduvalt leidnud kinnitust keemiarelvade kasutamine mässuliste poolt ka olukorras, kus rünnakuid on püütud omistada Süüria valitsusele. Ka 2013. aastal, kui püüti Süüriale kallaletungi ettevalmistada, astus ÜRO eriesindaja Carla del Ponte avalikkuse ees üles massimeedia hüsteeriale risti vastupidise avaldusega, selgitades, et keemiarelva kasutasid Süürias riigipöörajatest mässulised ja mitte Süüria valitsus. “ÜRO sõltumatu uurimiskomisjon ei ole siiani leidnud tõendeid selle kohta, nagu oleks valitsusväed kasutanud rahvusvahelise õigusega keelatud keemiarelvi,” toonitas varem Jugoslaavia ja Ruanda konfliktides toime pandud kuritegude uurimiseks asutatud ÜRO tribunalides peaprokurörina tegutsenud del Ponte toona, lisades ühlasi, et mässuliste poolt keelatud keemiarelvade kasutamise kohta leiti tõendeid. Ent nagu näha, ei peeta sellest hoolimata nüüd vajalikuks üldse küsimusse süveneda ega uurida, kes on teisipäevase keemiarünnaku eest tegelikult vastutav, sest asi olevat “niigi selge”.

Samuti ei näi meediat häirivat teadmine, et Süüria valitsusele omistatud keemiarünnakul on valitsuse kukutamisest huvitatud jõudude vaatevinklist ideaalne ajastus. Seetõttu on mitmed kogenud välispoliitika vaatlejad tõstatanud tõsise kahtluse, et tegemist võib olla “false flag” operatsiooni ehk pettemanöövriga.

Kui lähtuda kõnealuse keemiarelva kasutamise juhtumi tagamaade analüüsimisel tavapärasest küsimusest “cui bono?” ehk “kellele on see kasulik?”, siis ilmselgelt on see kasulik neile, kes soovivad Süüria valitsust kukutada, samal ajal kui Süüria valitsusele endale on see katastroofiline. Tasub küsida ja mõelda, miks peaks Süüria valitsus olukorras, kus Süüria armeed on pooleteist aastat saatnud wahabistidest riigikukutajate vastu kõikjal sõjaline edu, vallandama ilma igasuguse sõjalise kasutegurita keemiarünnaku peamiselt või ainult tsiviilpopulatsiooni vastu teades, et seda kasutatakse hetkega õigustusena, et teostada rünnak Süüria armee vastu? Sellises sündmustejadas puudub igasugune loogika.

Seega, nagu on selgitanud endine kongresmen Ron Paul, on keemiarelva kasutamine Süüria valitsuse poolt ainuüksi taktikalisi kaalutlusi silmas pidades väga ebatõenäoline: “Trump oli asunud seisukohale, et süürlased peavad saama ise otsustada, kes nende riiki juhib, ning rahukõnelused edenesid, samal ajal kui Al Qaeda ja ISIS olid sunnitud taganema… Paistab, et kellelegi sellised arengud ei meeldinud, mistõttu oli vaja esile kutsuda episood, mis takistaks president al-Assadile soodsat asjade käiku.”

Muidugi ei saa välistada, et keemiarelva kasutasid Süüria väed – kas autoriseeritult või mitteautoriseeritult. Niisuguseid asju ei saa aga lihtsalt ühe või teise konflikti osapoole väidetele tuginedes eeldada, seda enam, kui neid väiteid esitatakse teisele riigile kallaletungimise õigustusena ilmselgelt propagandistlikus vormis ja kontekstis. Vastutus on seda suurem, et kallaletungi tagajärjed on potentsiaalselt äärmiselt tõsised – mõõdetavad mitte kümnetes või sadades, vaid tuhandetes, kümnetes tuhandetes või sadades tuhandetes inimohvrites.

Selle teemaga seonduvalt tahan esile tuua kaks olulist aspekti, olgugi, et lähemat tähelepanu väärivaid momente on õige palju.

Esiteks, sõltumata sellest, kas USA raketirünnak Süüria õhuväebaasi pihta kellelegi meeldib või mitte, on see rahvusvahelise õiguse kohaselt ilmselgelt agressiooniakt, rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine, kuna tegu ei ole ei enesekaitse ega ka ÜRO Julgeolekunõukogu volituse alusel ette võetud sammuga.

Pidades silmas, et üks suurriik on pannud endast tunduvalt väiksema riigi vastu toime rahvusvahelise õigusega selgelt vastuolus oleva relvastatud rünnaku, peaks sellele normaalsel juhul järgnema meie juhtpoliitikute, ajalehtede ja ülikoolide rahvusvahelise õiguse asjatundjate hukkamõistvad avaldused. Paraku võib olla üpris kindel, et midagi niisugust me näha ega kuulda ei saa ning et USA poolne rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine kiidetakse otseselt või vaikivalt heaks, just nagu seda tehti Iraagi sõja kontekstis, mis algatati mäletatavasti fabritseeritud tõenditele tuginedes ja ilma ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadita. Meie huvide- mitte tõepõhise välispoliitika kirjutamata ametlikuks doktriiniks on vanast Roomast pärit ütlus “quod licet iovi, non licet bovi”, mille kohaselt on Jupiterile lubatud palju asju, mida teiste puhul ei sallita.

Teisisõnu pigistab nomenklatuur USA-poolse rahvusvahelise õiguse rikkumise suhtes silma kinni, sest seda peetakse Eesti huvidest lähtuvalt kasulikuks. Ent nagu olen varemgi hoiatanud, on selline lähenemine mitte ainult autu, vaid ka lühinägelik. Selliste asjade suhtes silmi kinni pigistades või neid koguni õigustades – nagu seda jõudsid juba peaaegu enne USA rünnakute toimumist teha USA agressioonisõdadele alaliselt “positiivse kommunikatsiooni” produtseerivad Sven Mikser ja Marko Mihkleson, veidi hiljem ka Eerik-Niiles Kross – kujundatakse paraku rahvusvahelist praktikat ja hoiakuid, kuni meie endi suhtes käitutakse samadest eeldustest lähtudes. Ja siis on hilja haliseda sellest, kui oluline see ikka on, et riikidevahelistes suhetes austataks rahvusvahelist õigust.

Seega, isegi kui ideaalid kõrvale jätta ja lähtuda puhtalt pragmaatilistest kaalutlustest, tuleb tunnistada, et niisuguste rahvusvahelise õiguse raskete rikkumiste heakskiitmine meie poliitilise juhtkonna poolt on küll USA huvides, aga kindlasti mitte Eesti rahva ja riigi huvides. Kõige kokkuvõtlikumalt öeldes peaks probleemina nägema rahvusvahelise õiguse rikkumist kui sellist, mitte vaid seda, kui rahvusvahelist õigust rikub mõni riik, kes ei kuulu Eesti Vabariigi nö liitlaste hulka. Just nagu 2+2 jääb neljaks sõltumata sellest, kes on arvutaja, jääb rahvusvahelise õiguse rikkumine rahvusvahelise õiguse rikkumiseks sõltumata sellest, kes on selle toimepanija.

Teiseks tõusetub küsimus, kuidas hinnata uue poliitika kuulutajana USA presidendiks tõusnud Donald Trumpi tegevust mitte üksi kõnealuse rünnaku kontekstis, vaid laias plaanis. Paljud inimesed on lootnud, et uus president toob mitte ainult USA sisepoliitikas, vaid ka maailmapoliitikas esile uued tuuled ja lõpetab oma vastavasisulistele lubadustele tuginedes USA interventsionistlikud vallutussõjad. Nüüd tuleb aga küsida, kas Trump üldse oli mingi alternatiiv või on ta algusest peale olnud osa suurest näitemängust massidega manipuleerimiseks.

Piiratud informatsioonile tuginedes on raske öelda, kas see, et Trumpi ükski tõsisem lubadus ei realiseeru, on tingitud üksnes tema plaanide elluviimist takistava poliitilise opositsiooni ja ülivõimsa süvariigi vastutöötamisest ja kompromiteeriva materjaliga väljapressimisest. Või on ta lihtsalt käpiknukk, kes on algusest peale süsteemi esindajana tegutsedes mänginud välja hiilgava rolli, luues enesest kuvandi kui süsteemi kõigutavast alternatiivist. Aeg annab arutust, aga vähemalt praegu jääb mulje, et see välispoliitiline käekiri, mida näeme, langeb varasema imperiaalse mustriga ühemõtteliselt kokku.

Nagu öeldud, jääb õhku veel palju küsimusi. Muu hulgas ka sellest, kas tänahommikune rünnak on osa hoopis ulatuslikumast konfliktist või koguni kolmandast maailmasõjast. Konflikt Venemaaga, kelle väed viibivad Süürias kohaliku valitsuse kutsel ja heakskiidul, võib igal juhul eskaleeruda ennustamatult.

KAMPAANIA LÕPUNI 5 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.