Suur osa Eesti ühiskonnast ei usalda enam valitsust ega usu, mida ministrid räägivad. Ja see on kõike muud kui üllatav, pidades silmas, et sõnade ja kavatsuste lahknevusest on saanud valitsuse retoorikas pigem reegel kui erand.
Just nagu kooseluseaduse läbisurumise algfaasis eksitas valitsus avalikkust juttudega sellest, et tsiviilabieluga pea identset regulatsiooni sisaldavat ja vaid homoaktivistide poolt propageeritavat seadust on hädasti tarvis 150 000 mehest ja naisest koosnevale paarile, nii vassiti või koguni valetati suve alguses mitmel puhul, et puhkenud immigratsioonipaanika kõrghetkedel avalikkust rahustada.
Esiteks eksitati avalikkust seoses sellega, palju plaanitakse immigrante vastu võtta. Juunikuus rääkisid nii peaminister Taavi Rõivas kui ka siseminister Hanno Pevkur kui ühest suust, et Eestile on jõukohane võtta vastu ca 80-150 inimest kahe aasta jooksul ning et jutud massiimmigratsioonile uste avamisest on kohatud.
Ent nagu teame, muutus valitsuse seisukoht juba septembrikuuks drastiliselt – varasemad jutud Eestile jõukohastest numbritest olid unustatud ning avalikkus pandi fakti ette, et ka 550 või isegi rohkema immigrandi Eestisse asumine ei ole probleem.
Veelgi ilmsemalt eksitasid valitsuse liikmed suve alguses avalikkust väidetega sellest, nagu plaanitaks immigrantide vastuvõtmisel eelistada kristlasi. "Selge on see, et me eelistame kristlasi ja naisi," üles Pevkur 30. juunil avaldatud intervjuus Postimehele.
Selline retoorika kandis endas selgeid suhtekorralduslike nõuannete tunnusmärke – apelleeriti nii inimeste kaastundele Islamiriigi terrori all kannatavate kristlaste suhtes kui ka sellele, et rahval pole tarvis muretseda, nagu ohustaks meid islamiusu levikuga kaasnevad probleemid, mis on teiste Euroopa riikide kogemusele tuginedes hästi teada.
Kahtlemata selline suhtekorralduslik käik ka toimis, andes näiteks Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule ja ka Eesti Kirikute Nõukogule võimaluse avaldada valitsuse plaanidele toetust. Kristlastele hakati varmalt rääkima, et valitsus plaanib tuua siia ennekõike kristlastest immigrante ja et kristlaste kohus on usuvendadele abikäsi ulatada.
Paraku on valitsuse jutud kristlastest immigrantide eelistamisest olnud algusest peale läbinähtavalt valelikud ja avalikkust eksitavad. 16. oktoobril, kui pinged olid juba leevenenud, teatas ka Siseministeerium tasahilju, et Eestisse toodavate immigrantide valikul ei saa tegelikult nende religioossest taustast lähtuda. "Me ei saa usutunnistuse järgi kedagi diskrimineerida," ütles siseministeeriumi pressinõunik Merje Klopets.
Eelnevat silmas pidades jääb õhku küsimus: kas valitsuse liikmete tõele mittevastav jutt, nagu plaanitaks eelistada immigrantide valikul kristlasi, tulenes uskumatust ebakompetentsusest või oli tegu sihiliku valetamisega? Igal juhul näib teine põhjendus oluliselt tõenäolisemana kui esimene, pidades silmas, et reeglites selle kohta, kuidas toimub vastuvõetavate immigrantide valimine, ei ole midagi uut. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et siiani ripub Siseministeeriumi kodulehel eksitav informatsioon, nagu plaaniks valitsus immigrantide valikul eelistada kristlasi.
Normaalsel juhul peaks valitsus avalikkuse eksitamise pärast vabandust paluma, ent sellise stsenaariumi teostumise võimalikkusele ei julge enam loota vist isegi mitte kõige sinisilmsemad optimistid, sest avalikkusega manipuleerimine on saanud võimu teostamisel tavaliseks.
Valitsusele ei tohiks aga tulla üllatusena, et pideva avalikkusega manipuleerimise, inimeste eksitamise ja neile valetamise tagajärjeks on täielik usalduse kadumine võimu juures olevate inimeste vastu. Seetõttu ole sugugi ootamatu, et hiljutise küsitluse kohaselt usaldab immigratsiooniküsimuses valitsust vaid 27% ja peaministrit isiklikult pelgalt 7% Eesti elanikest. Mida enam valitsuse valelikkus paljastub, seda väiksemaks rahva usaldus jääb – süüdistada on selles valitsusel vaid iseennast.