Balti riikide tulevik ei tohi olla Euraabia kalifaadis, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson. Angela-hanum ja Jean-Claude-agaa võivad ju unistada uuenenud ja tervenenud Euroopast, kuid vaevalt et uued valitsejad lasevad nendesugustel Berlinistanis või Parisabadis oma suud lahti teha.
Inimesed on alati tahtnud teada, mida tulevik toob. Sellepärast ongi üheks väga heaks tuluallikaks posimine. Kohvipaks ja klaaskuul on eilne päev. Kaartide ladumise ja "kosmiliste sõnumite" edastamisega vallutavad ekstrasensid inimmeeli ning räägivad klientidele seda, mida tahavad kuulda nende heade uudiste järele sügelevad kõrvad.
Posimine ja head uudised on popp värk. Lugejad ehk mäletavad veel sellist meest nagu Mohammed Saeed al-Sahhaf, enam tuntud kui Koomik Ali ja samuti Tanki-Ali. See mees oli viimase Iraagi sõja ajal Saddam Husseini propagandaminister ning sai kuulsaks oma absurdsete teadaannetega. Muu hulgas väitis ta oma kuulsas tänaval antud intervjuus, et Ühendriikide sõdurid teevad Bagdadi barrikaadide ees sadade kaupa enesetappe ning ameeriklaste tankid ei tungi kunagi kuulsusrikka Iraagi veelgi aulisemasse pealinna. Paraku sattus just siis kaamerasse, Tanki-Ali selja taha, üks Ühendriikide tank, sest vaenlase soomusüksused olid intervjuu andmise kohast mõnesaja meetri kaugusel.
Samamoodi on üritanud hämada – eriti eelmise aasta jooksul – läänemaailma massimeedia, varjates näiteks Egiptuse Kairos Tahriri väljakul toimepandud vägistamisi, keelatades nimetada illegaalset immigratsiooni invasiooniks, mätsides kinni illegaalide sooritatud isikuvastaseid kuritegusid ning nimetades sellest teavitajaid islami- ja inimfoobideks.
Lääne-Euroopa ühiskonda valdab Koomik Ali sündroom. Õigemini ei ole tegemist isegi mitte tragikoomikaga. Meie ajastu uueks sangariks on tõusnud Katastroofi-Angela. Saksamaad ja Lääne-Euroopat ei saa nimetada enam Lääne või kui soovite – kristliku – ühiskonna kantsiks. Ta ei ole seda enam ammu muidu kui vaid sõnades. Sedagi haruharva. Usk raha kõikvõimsusesse on mänginud meile suure karuteene, ja nii nagu Andrus Ansip nimetas majandusmulli lõhkemise eest hoiatajaid paanitsejateks, nii on ignoreerinud ka eurooplaste juhtfiguurid mõistusele kutsuvaid hääli.
Üks sellistest on Gunnar Heinsohn, kes ei ole sugugi mitte kõrtsifilosoof, vaid sotsioloog, majandusteadlane ja demograaf, julgeolekupoliitika õppejõud Saksamaal ja Roomas asuvas NATO Kaitsekolledžis. Oma 2003. aastal ilmunud raamatus "Pojad ja maailmavõim: terrori roll rahvaste tõusus ja languses" ("Söhne und Weltmacht: Terror im Aufstieg und Niedergang der Nationen") ennustas ta peatselt Euroopasse saabuvat invasiooni Aafrika ja Aasia "lähipiirkondadest". Seda raamatut ei ole tõlgitud ühessegi keelde ja sellest teosest ei ole keegi eriti kuulnudki.
Tosin aastat tagasi hoiatas Heinsohn "vanuritemullis" elavat Läänt Lähis-Ida ja Saharast lõunapool asuva Aafrika "noortemulli" eest. Selles piirkonnas on elanikkonna seas 15–24 aastaseid elanikke enam kui 20%. See mull on nüüd lõhkenud ning sellega kaasnenud vägivallalained meie kontinendil annavad õiguse rääkida lõhki plaksatanud paisest. Euroopasse tungivad noorte meeste hordid on viinud Euroopa olukorda, kus Kölni politseijuht Erich Rettinghaus peab tõdema, et Saksamaa on kaotanud kontrolli oma maa üle ning Euroopas on pool miljonit sissetungijat, kellest ei ole mitte mingisugust ülevaadet.
Professor Heinsohn ei ole enam muidugi mingi prohvet, kui ta väidab, et praegu toimuv on alles algus. Seda võiks eitada ainult kas väga rumal või väga kinnimakstud isik. Gunnar Heinsohn on aga oma uurimusega juhtuvat ette kuulutanud. Eelpool nimetatud raamatus väitis ta, et "noortemull" saavutab apogee aastal 2025 ning sellest lähtub järgnevate aastakümnete jooksul globaalne oht, mis võib 21. sajandist teha veriseima kogu inimkonna ajaloo vältel. Noorte inimeste suur populatsioon (15–29-aastaseid enam kui 30%) on alati viinud veriste konfliktideni, riikide, impeeriumite ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemiseni.
Professor toob näiteks varauusaegse Hispaania, mis suutis vallutada suuri territooriume mitte sellepärast, et see maa oleks olnud ülerahvastatud. Seda soodustas hoopis 1484. aastal paavsti poolt välja antud erimäärus, mille alusel tõi sündide kunstlik piiramine kaasa surmanuhtluse. Sellisel moel tõusis laste arv peredes kahelt-kolmelt kuue-seitsmeni ning kuigi aastal 1493 oli elanikkond kolmandiku võrra väiksem kui enne suurt katku, oli see märgatavalt noorenenud. Aastal 1350 oli hispaanlaste keskmiseks vanuseks 28–30 aastat, 1493 oli keskmiseks vanuseks 15 aastat. Peredes oli liiga palju noori mehi, kes ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. 95% Uut Maailma vallutama läinud konkistadooridest olid väga noored. Neid kutsuti secundones – pere teine poeg. Portugal, Inglismaa, Holland ja Prantsusmaa läksid peagi sama rada.
Hiina rahvaarv kasvas 20. sajandi jooksul kolmekordseks, 400 miljonilt 1,2 miljardini. Mao Ze Dong viis oma revolutsioonid läbi noorte abil, kelle südametunnistus vaigistati ideoloogiaga ning õigusega tappa kõik uue elu vastased.
Nüüd on meie maakera olukorras, kus muslimimaailma rahvaarv on kasvanud 800%. Kui aastal 1900 oli maailmas ca 150 miljonit moslemit, siis aastatuhande vahetuseks oli see arv tõusnud nagu hiinlastelgi 1,2 miljardini.
Heinsohni seisukoht on, et meie sajandi keskpaigaks on Euroopa moslemitest üle ujutatud. Järgneva 35 aasta jooksul võib teoreetiliselt Euroopasse ümber asuda 250 miljonit majanduspõgenikku ehk illegaalset immigranti ning eeldatavasti kuni 950 miljonit aafriklast ja araablast soovivad asuda elama Euroopasse. Aastaks 2050 kahekordistub Aafrika rahvaarv – kuni 2,4 miljardi inimeseni, ja suuremal osal neist ei pruugi olla üldsegi mitte head elutingimused. Euroopa ei suuda neid toita, ent vananenud ja nõrgalt Euroopalt ei küsi tema arvamust enam keegi.
Heinsohn kasutab väljendit "demograafiline häireolukord" – see tekib siis, kui konkreetses riigis on 100 vanuses 40–44 inimese kohta alla 80 kuni 4-aasta vanust poisslast. Saksamaal on see suhtarv 100/50. Gaza sektori araablaste seas 100/464, Afganistanis 100/403, Iraagis 100/351 ja Somaalias 100/364.
Heinsohn esitab ka muid ärevaks tegevaid märke. 100 vanema isiku (55–59) kohta on Saksamaal ja Austrias 70–80 teismelist, passiivset ja pelglikku põliseurooplast. Peagi tekib aga olukord, kus nimetatud 80 teismelise kohta elab neis maades 300–700 raevukat, harimata, tulevikuta ja elueesmärgita aafriklast.
Euroopas on maad võtnud noorte väljaränne sinna, kuhu aafriklastel ja araablastel on raske pääseda. Noored sakslased, hollandlased ja prantslased kolivad ära Ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale üha kiirenevas tempos. Ainuüksi Saksamaalt lahkub igal aastal 150 000 inimest anglosaksi maadesse. Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa võtavad igal aastal meelsasti vastu suure hulga (kuni poolteist miljonit) hästi koolitatud immigranti ning teevad kõik endast võimaliku nende saabumise kergendamiseks.
Olukord läks Lääne-Euroopas käest ära 1980. aastate alguses. Aastatel 1990–2012 kolis Saksamaale 13 miljonit immigranti, kellest suurem osa oli ilma ametioskuseta. Sama juhtus ka Prantsusmaal. Tänu siiani läbiviidud vasakpoolsele ja liberaalsele poliitikale on Saksamaa olukorras, kus avatud töökohti on 2 miljonit ning sotsiaaltoetustest elab 6 miljonit inimest. 35% vastsündinutest ei ole sakslased. 90% rasketest kuritegudest sooritavad mittesakslased. Prantsusmaal on 40% vastsündinutest araabia või Aafrika päritolu. Üha laienev ja takistamatu noorte aafriklaste ja araablaste sissetung Euroopasse võib tõeks teha karmi ennustuse Pariisi Notre Dame'i mošeest.
Olukorras, kus Euroopa on kaotamas tänu liberaalsotsialistlikule ajupesule enesealalhoiu instinkti ning minetamas kaitsesuutlikkust, ei jää üle muud kui rõõmustada niinimetatud idabloki maade koondumise üle. Ka Bütsants, ehk Ida-Rooma kestis veel üle kümne sajandi pärast seda kui ennast imetlev ja lühinägelikult mõnulev Lääne-Rooma oli kokku varisenud immigrantide all, kes kõik tahtsid tema hiilguse riismetest osa saada.
Näib tõesti, et pool Euroopat on minemas kõige kaduva teed ja teisel poolel on siiski šanssi olukorrast eluga välja tulla. Visegradi riikidel nagu Ungari, Poola, Tšehhi ja Slovakkia on veel võimalus enda piire, maad ja rahvast kaitsta. Saksamaa seda ei suuda. Prantsusmaa samuti mitte. Eesti ja teiste Euroopa rahvaste arv peab tõesti kasvama, aga mitte muukeelsete ja -meelsete abil. On ju ammu selgeks saanud, et see tee viib vaid konfliktide ning vägivallani.
Balti riikide tulevik ei tohi olla Euraabia kalifaadis. Angela-hanum ja Jean-Claude-agaa võivad ju unistada uuenenud ja tervenenud Euroopast, ent ma kardan, et uued valitsejad vaevalt lasevad neil ja nendesugustel Berlinistanis või Parisabadis oma suud lahti teha. Nii kahju kui sellest ka ei ole – Lääne-Euroopal puudub suutlikkus ja julgus reageerida adekvaatselt praegu toimuvale invasioonile. Katastroofi-Angela peab ilmselt peagi vaatama lõhenenud Euroopa kaarti nagu noorpõlves kui Saksamaa oli jagatud kaheks. Selle on põhjustanud tema enese ja ta kambajõmmide poliitika, tegevus ja tegevusetus.