Kooli allakäik pole vaid Eesti probleem – nn heaoluühiskonna lõtvus tungib kõikjale, kuid väikerahvale on see ohtlik, kui mitte saatuslik, kirjutab pedagoogikateadlane ja õpetaja Peep Leppik.
Selle küsimuse on Eesti kooliinimesed eriti viimasel aastakümnel korduvalt esitanud, eriti pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist. Lugedes kasvatusteadlase Viive-Riina Ruusi arutelu tänase kooli üle (vt Õhtuleht, 17.02.2017) tuleb seda taas küsida. Austatud teadlane kasutab üsna vaba (teaduskauget) teksti, mis tekitab uue küsimuse – kuivõrd on ta teadlasena usutav? Niisiis – keda Eesti pedagoogikateaduses saab usaldada või õpetame lihtsalt "uut moodi", pidades seda MÕK-iks (muudetud õpikäsituseks) "lootusega" jõuda maailmas tippu? Sest kõik selgitused on siiani kodukootud, teaduskauged ja näilised (välised!).
Ettevaatlikuks tegi juba Ruusi arutelu algus – Rootsi aeg (17. sajand!) olevat pannud aluse meie rahva kirjaoskusele (!?) ja seetõttu on Eesti Euroopas siiani esirinnas hariduse vallas (vahemärkusena – just Eesti kiitmine on üsna magus demagoogiline võte kõigis eluvaldkondades). Teatavast pandi Forseliuse seminari ja koolidega alus eesti talurahva lugemisoskusele (isegi tolleaegsed koolmeistrid ei osanud enamuses kirjutada!). Kirjaoskus jõudis meie talurahvani arvestatavalt alles 19. sajandi 2. poolel (s.o kaks sajandit hiljem).
Teadlasena eksib Ruus ka siis, kui väidab PISA testide aritmeetiliste keskmiste alusel, et Eesti on Euroopa haridusliidrist Soomest möödunud (Soome olevat nn langustrendis). Teadlasel ei sobi võrdlemisel kasutada aritmeetilisi keskmisi, vaid tuleks lähtuda erinevuste statistilisest olulisusest (95 või 99 protsendilise usaldusväärsusega). Vahest on isegi irooniline, et omal ajal olid Eesti teadlaste väitekirjad Moskva VAK-is (Kõrgem Atestatsioonikomisjon) just arvuliste näitajate statistilise töötlemise tõttu heas kirjas! Olles seoses oma väitekirjaga omal ajal teinud palju vastavaid arvutusi, söandan väita, et Eesti ja Soome õpilaste tulemustes pole statistiliselt olulist erinevust. Muide, seekord on PISA testi kokkuvõttes toodud välja 22–25 riiki (ka Eesti), kus tulemused keskmistest (kokku 7 riiki) statistiliselt oluliselt paremad. Nii olekski õige (korrektne) meie õpilaste tulemusi ka esitada-hinnata!
Ruus peab meie õpetajate tööd "tasemelt kõrgeks, kindlakäeliseks ja selge õpetamisrežiimiga". Asi pole nii lihtne. 1990ndatel aastatel algas tugevate õpetajate lahkumine koolist, sest turuühiskonnas ei saa üle keskmise IQ ja kõrge professionaalsusega inimene enamasti rahulduda 0,7–0,8 keskmise palgaga. Allakirjutanu viis 1990ndate lõpus läbi üldhariduskoolide õpetajate (N=225) tööalaste hoiakute uurimise (trükis avaldatud), millest selgusid lüngad just pedagoogilise psühholoogia rakenduslikus küljes. Töös õpetajatega viimasel kümnel aastal märkan (empiiriliselt), et õpetaja üha kaugeneb teadusest. Olles aegajalt pidanud oma saksa ja soome kolleegidega nn eraseminare õpetamise (didaktika) küsimustes, olen märganud sealsete õpetajate tunduvalt kõrgemat teoreetilist taset, kui see Eestis viimasel ajal kombeks. Pole ka imestada – 1,9 keskmist palka Saksas ja 1,4 Soomes on sealgi õpetajate hulgas teinud oma töö – turumajandus! Tuleb imetleda, et nii keerulise töö tegijaid Eestis üldse veel leidub. Kas veab Ruusi mälu alt (või on tegemist puhtalt ideoloogiaga?), kui ta väidab – taasiseseisvumisel pidasid Eesti õpetajad meie haridust üheks maailma halvimaks (!?). Nii see ju ei olnud. Küll oli rahulolematus õppekavaga, mida valdab eriti dr Urve Läänemets ja kus toona Viive-Riina Ruuski arukalt osales.
Poliitik ja teadlane Marju Lauristin pidas äsja pedagoogikat enam kunstiks kui teaduseks, aga koolis "raiskame aega sellele, et õppida ebaproduktiivsel (!? – P. L.) viisil pähe asju, mida pähe pole vaja õppida" (vt igati lugemisväärset intervjuud 23. veebruari k.a ajalehes Meie Maa). Õnneks on pedagoogikal täna all tugev teaduse vundament ja ilma faktiteadmisteta (nende kindlustamine on üldhariduskooli püha ülesanne) ei saa meist mõtlejaid. Kahju, et Eesti kuulsad poliitikud ja arvamusliidrid võtavad sõna laste õpetuse-kasvatuse sisuliste probleemide kohta, millest neil endil teaduspõhised teadmised puuduvad.
Meie eesmärk pole ajalehtede artikleid analüüsida. Kui aga akadeemik Tarmo Soomere mõni aeg tagasi ajakirjanduse kaudu keerutamata teatas, et Eesti pedagoogikateadus on mudaliigas, siis järgnes sellele meedias vaikus. Teaduste Akadeemia president ei loobi ju mõtlematult sõnu… Ehkki teadus on Eesti kooli õpetamisprotsessi (didaktika) mõtestamisest tõesti välja visatud (põhjustest lähemalt brošüüris "Kolleegid, miks on õpetajatöö aluseks ikkagi pedagoogika ja psühholoogiateadus?", 2016). Kirjutan vastutustundega, et Eesti koolist on visatud välja ka pedagoogika ise (tuhandete aastatega kujunenud eeskirjad-normid tööks laste-alaealistega). Algas see umbes 20 aastat tagasi, kui last hakati nimetama isiksuseks, täiskasvanuga võrdseks. Iga laps on küll isikupärane, kuid mitte isiksus – siis ta ei vajakski arendamist, kasvatamist ja õpetust. Kui hiljuti ühes kommerts-TV saates väsinud silmadega noormees selgitas, et koolidesse tuleb tuua-avada pornofilmidega seonduv, siis… tundus, et juba on leitud seks "projektiks" rahagi. Põhjendused olid ju nii "innovaatilised"…
PISA testidega seoses kuuleme pidevalt – just ametnike kaudu – näete, kui hästi me töötame. Teema vajaks muidugi põhjalikku süvenemist kuna asjatundjad on väitnud, et need testid teeb ära igaüks, kes oskab lugeda, arvutada ja on arvutis askeldanud. Aga Eesti kool ei tööta ju PISA testide jaoks. Juba 20. sajandi 2. poolel olid maailmas õppekasvatustöö eesmärkide taksonoomiad (eesmärkide terviklik süsteem) kasutusel. Eestis tutvustas neid dr Peeter Kreitzberg koos akadeemik Heino Liimetsaga. Tänases Eestis ei tea õpetajad ja hiiglaslik ametnike armee neist midagi. Kuidas saab õpetaja töötada ilma eesmärgita? Paari aasta eest arutles maaülikooli rektor Mait Klaassen – miks pärast edukaid PISA teste peame ülikoolis avama üliõpilastele kursusi matemaatika ja emakeele õpetamiseks, kuhu need teadmised kolme aastaga kadusid? Tuttavad õppejõud TÜs ja TTÜs väidavad (tõsi – neljasilma all!), et gümnaasiumilõpetajate tase matemaatikas on nii madal, et oma ainet peagi ei saa enam õpetada – pean õpetama matemaatikat (tekstide valdamisest rääkimata). Nagu ka dr Mati Hint märkas oma töös esmakursuslaste kultuurilise silmaringi pidevat ahenemist.
Kooli allakäik pole vaid Eesti probleem – oleme vaid "head õpilased"! Saksa keemiafirma BASF on alates 1975. aastast testinud oma uute töötajate taset, mis näitab tänaseks teadmiste allakäiku matemaatikas kolmandiku (!) ja emakeeles veerandi võrra. Nn heaoluühiskonna lõtvus tungib kõikjale, kuid väikerahvale on see ohtlik, kui mitte saatuslik. Kui Rootsis 1960ndate algul vaimustuti nn vabakasvatuse põhimõtetest, siis lähtuti sealses heaoluriigis kaua võimul olnud sotsiaaldemokraatide (näiliselt!) ilusast põhimõttest – igal inimesel olgu õigus inimväärselt elada. Eksitus oli see põhimõte kanda üle laste maailma (lapsukesel ei tohi olla mingeid muresid!). Töös lastega peaksid valitsema ju looduspärased pedagoogika-psühholoogia põhimõtted. Või võtame kogu maailma pimestanud PowerPointi kasutamise õpetamisel, mis tegelikult on omandamisprotsessi surm (vt lähemalt veebis Õppejõult õppejõule, 20. märts 2014). Kui veel kõrge haridusametnik Irene Käosaar selgitas mullu ajalehes AjaLeht, et nn uue õpikäsituse puhul ütlevad õpilased ise õpetajale, kuidas teemat tuleks tunnis käsitleda (!?), siis olemegi saanud i-le punkti peale.
Paarkümmend aastat tagasi hakkasid meie noored haridusametnikud ja piiratud silmaringiga õpetajadki "inspireerivaid" võtteid projektide (raha!) toel Eestissegi tooma (just arvuti kasutamisel tundides peaks lähtuma psühholoogiateadusest). Et vabakasvatus tekitab rohkem probleeme, kui neid lahendab, siis hakati Lääne rikastes ühiskondades looma nn abistavaid tugistruktuur (mida meiegi ahvime järele!). Meie vaesuse juures käivad need meile juba üle jõu. Lihtne järeldus – tuleb taas minna probleemide põhjuste juurde, mis üldkokkuvõttes tõhusam ja odavam, looduspärasusest rääkimata. Tegelemine tagajärgedega ei anna näiteks lapse arengu seisukohalt enam tulemusigi (peale raha raiskamise).
Samas oli 25 aastat tagasi meie väikeriigi kool (resp didaktika) edasiminekuks õnnelikus seisus. Meil oli avara vaatega didaktik dr Inge Unt, dr Edgar Krull TÜ-st alustas suurt tööd pedagoogilise psühholoogia vahendamisel eesti keelde (NB! – Õpetajate Leht, 31. märts 2017), ei taha alahinnata ka oma tööd psühholoogia mõtestamisel arendamise-õpetamise praktikas, dr Jaan Mikk oli teinud eriti huviäratavat tööd õppetekstide mõistetavuse mõõtmiseks (aga mis tekste meile nüüd pakutakse?), dr Endel Tulvingu mälu-uuringud jõudsid siia, akadeemik Ants Kõverjala tööd õpetamistehnoloogiast olid nii kutseõppes kui üldkoolis arvestatavad jne. Kuigi dr Maie Tuulikul on õnnestunud reformpedagoogika rohkem kui saja aasta pikkust teed viimasel ajal Õpetajate Lehes veidi valgustada, jätkub primitiivne jalgratta leiutamine – ehkki oleme ammu 21. sajandis. Näiteks uue hindamise "avastamine" viimasel ajal – ammu läbi uuritud valdkond. Lihtsalt teisiti õpetada, kui näiteks 20 aastat tagasi, pole ju mingi teaduslik argument. Muidugi, kui anglosaksi maailma ligadi-logadi avalikud koolid on meile suur eeskuju (!), siis koogutame selles suunas aiva edasi… meie rahvuskultuuri lõpuni.
Ühes on Lauristinil õigus – "ebaproduktiivsel viisil" õppida (tuupida) koolis ei tohi! Õnneks pakkus kognitiivne psühholoogia juba ca 40 aastat tagasi välja lahenduse – "omandamisel on eriti määravad tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil…" Aga selle õpetajatööks lahtimõtestamisele kuluks rohkem aega. Õpetamine on ja jääb alati keeruliseks intellektuaalseks tegevuseks! Dixi!