Teabeameti, praeguse nimega Välisluureameti juht Mikk Marran. Foto: Scanpix tl/Foto TAIRO LUTTER/POSTIMEES

Oleme olukorras, kus eriteenistused mõjutavad avalikult poliitikat ning üritavad poliitikute ja meedia kaudu suunata riigi poliitilist kurssi. Seega tundub, et lisaks omavolitsevale kohtunikkonnale tuleb pärast valimisi senisest hoopis tõhusamale demokraatlikule kontrollile allutada ka "süvariik", leiab Veiko Vihuri.

Mida enam on löönud kõikuma Lääne poliitilise ladviku jalgealune, seda rohkem võime näha, kuidas "süvariik" ehk eriteenistused või "luurekogukond", kui soovite, vankuvat establishment'i lammutajate eest kaitsma tõttab. Mida on neil avalikkusele öelda? Välja on mõeldud lihtne ja toimiv skeem – "populiste" tuleb seostada Venemaaga, keda kujutatakse Lääne peamise vaenlasena. Kus iganes esineb poliitilist vastuseisu establishment'i kursile, seal peab olema tegemist Venemaa sepitsusega.

Nagu tabavalt märkis USA konservatiivne kommentaator Tucker Carlson:

"Need inimesed, kes karjuvad kõige valjemini, et venelased on meie suurimad vaenlased ning Trump on nende marionett, on need samad inimesed, kes on meie välispoliitikat viimase kahe aastakümne vältel ebaõnnestunult ellu viinud. Inimesed, kes tungisid Iraagile kallale ega tunnistanud, et tegemist oli veaga. Inimesed, kes tapsid Muammar Gaddafi ilmse põhjuseta, pikendasid kohutavat Süüria kodusõda ning avasid Euroopa piirid. Need, kes kaitsevad mõttetut Afganistani konflikti ning kes kavandavad praegu juba uusi katastroofe üle maailma: Liibanonis, Iraanis ning samuti Venemaal. Need on inimesed, kes on muutnud Ameerika nõrgemaks, vaesemaks ja kurvemaks. Tegemist on rühma inimestega, kelle ebaõnnestumiste tõttu Trump üleüldse presidendiks valiti."

Ja ta jätkas:

"Muidugi Venemaa luurab meie järele, kuid samuti teevad seda ka paljud teised riigid ja oluliselt tõhusamalt. Venemaa katse meie valimistesse sekkuda oli koomiliselt amatöörlik: halvasti suunatud Facebooki reklaamid, mida keegi ei näinud. Võrrelge seda katset tööstuse ja kaitsesektori sügava infiltreerimisega Hiina kommunistliku valitsuse poolt. Või võrrelge seda tähelepanuväärse mõjujõuga, mida omavad sunniitlikud Pärsia lahe riigid meie poliitilisele protsessile. Või tõsiasjaga, et Ladina-Ameerika riigid muudavad siin valimiste tulemusi, sundides meie riigile peale rahvastikumuudatusi kiirusel, mida Ameerika valijad selgelt ei soovi. Need kõik on suured ja reaalsed väljakutsed võõrvõimude poolt meie Ameerika demokraatiale, kuid millegipärast ei väljenda uudistesaadetes keegi pahameelt nende sekkumiste pärast. Miks küll?"

Eesti süvariik näikse järgivat oma Lääne kolleegide eeskuju. Nii kaitsepolitseiamet kui välisluureamet on lasknud viimastel aastatel oma aastaraamatutes või siis oma esindajate suu läbi kõlada narratiivil, mis peab kinnitama Eesti "eliidi" valitud kursi õigsust ja taunima kõiki, kes seda õõnestada püüavad, eriti muidugi "populiste" ja konservatiivsete väärtuste kandjaid. Nende arvestus on lihtne – eestlaste traagiliste ajalooliste kogemuste tõttu Vene kaart töötab.

Soovite näiteid? Aga palun!

"Meie huvides on kindlasti tugev NATO ja tugev Euroopa Liit," rääkis kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu 2016. aasta aprillis riigitelevisiooni uudistesaatele "Aktuaalne kaamera", "ja kuivõrd Venemaa produtseerib jätkuvalt sõnumeid, mis püüavad lõhestada Euroopa Liitu ja NATOt – seni edutult –, et need aitavad populistidel n-ö leida sellist ühist pinda, kellega siis ennast võrdsustada või öelda, kes on nende nn konservatiivsete väärtuste kandja. Seal on selline ühine kandepind."

Sellele järgnes riigitelevisiooni reporteri jutustus, et kapo hinnangul kahjustab ühiskondlikke pingeid enda huvides ära kasutav populism ühiskonna turvalisust ja rahvusvahelist stabiilsust, sest mida rohkem esineb irratsionaalset hirmu ja vastandumist, seda rohkem oleme avatud vaenulikule propagandale.

USAs ketravad vasakpoolsed ja nn liberaalid, nii poliitikud kui ajakirjanikud, mantrat Donald Trumpi meeskonna kokkumängust venelastega. Euroopas seostatakse Venemaaga "populiste" või "autoritaare" nagu Marine Le Pen ja Viktor Orbán. Kuid et establishment'i globalistliku poliitika kriitikuid on palju ja nende arv kasvab, siis ei saa tembeldada kõiki Vene agentideks – see oleks naeruväärne ja pealegi tuleks esitada tõendid, mida pole. Seega on appi võetud mõjuagendi ja kasuliku idioodi mõisted.

"On selline suurepärane termin nagu kasulikud idioodid. Neid on alati olnud ja neid jätkub ka edaspidiseks. Ma arvan, et mõned inimesed lasevad ennast kahjuks ära kasutada sellistest irratsionaalsetest hirmudest ja emotsioonidest," jätkas kapo peadirektor Sinisalu õhinal mainitud uudistesaates selgituste andmist.

Tänavu aprillis teatati, et Arnold Sinisalu jätkab kapo juhina ka uuel ametiajal.

Lisaks kapole tegutseb Eestis veel teinegi luureasutus – endise nimega Teabeamet, praeguse nimega Eesti Välisluureamet. Äsja vahendas Eesti Päevaleht välisluureameti peadirektori Mikk Marrani ettekande, kus viimane andis teada poliitikutest, ajakirjanikest, diplomaatidest ja ärimeestest koosneva Vene mõjuagentide võrgustiku tuvastamisest. Kuna Marran ei täpsustanud, kas jutt käis Eestist või hoopis mõnest teisest riigist või teistest riikidest, ega nimetanud nimesid, siis sai pall otsekui õhku visatud ootuses, et see lüüakse kellegi väravasse.

Kohe ilmuski lagedale endine luurekoordinaator, IRL-ist Reformierakonda üle hüpanud poliitik ja sehkendaja Eerik-Niiles Kross, kes teatas, et Venemaa rahastab hoolega "igasugu paremradikaalseid rühmitusi ja ka erakondi Euroopas, kes enda arvates kaitsevad nn traditsioonilisi väärtusi".

Samuti IRL-ist lahkunud poliitik, endine kaitseminister Margus Tsahkna lõi palli konkreetselt Keskerakonna ja EKRE suunas, esitades küsimuse, kas rahvuskonservatiivide juht Mart Helme on Moskva mõjuagent või kasulik idioot.

Nii käib vastastikku kasulik mäng: süvariik lekitab või tõstatab "eksperthinnangu" korras teema, teatud tegelased poliitikute seas korjavad selle peavoolumeedia kaasabil üles ja heidavad palli suunas, kuhu süvariik ise avalikult lüüa ei saa.

Küsimus on vaid, kes on kelle teenistuses – kas süvariik teenindab ustavalt poliitilist ladvikut, kellest nad teatud määral sõltuvad, või on neil oma asi ajada ning "kasulikuks idioodiks" osutuvad peavoolupoliitikud, kellelt vajadusel sobiv reaktsioon välja manatakse?

Eesti süvariigi puhul tuleb küsida, kui palju üldse Eesti riigi teenistuses seistakse. Rahvusvahelisel globalistlikul eliidil ja sellega tihedalt läbi põimunud süvariigil on oma agenda. USAl kui globaalsel suurvõimul on mõistagi oma geopoliitilised huvid, ent Lääne eliit on mõjutatud erinevatest rahvusülestest visioonidest ja taotlustest. Eesti on liiga väike, et olla mingi iseseisev mängija, ent elu on näidanud, et meie ladvikule meeldib vägagi nautida hüvesid, mis suurte tegijate huvidele kaasa aidates neile heldesti pihku pudenevad.

Igatahes oleme olukorras, kus eriteenistused mõjutavad avalikult poliitikat ning üritavad poliitikute ja meedia kaudu suunata riigi poliitilist kurssi (seda vist heidetakse tavaliselt ette Putini Venemaale?). Seega tundub, et lisaks omavolitsevale kohtunikkonnale tuleb senisest hoopis tõhusamale demokraatlikule kontrollile allutada ka "süvariik".

Päisefoto: Teabeameti, praeguse nimega Välisluureameti juht Mikk Marran (Scanpix)

Endine kapo juht: Eestis ei mõjuta eriteenistused poliitilisi protsesse

Markus Järvi: KAPO äärmuslaste-retoorika täidab poliitilist tellimust

Markus Järvi: KaPo ei tohiks esineda Guy Verhofstadti kasuliku idioodina

Kolumn: kapo kui Eesti-vastane organisatsioon