Läinud kuul avaldati blogis Infopartisan tõlge Mihhail Prohhorovi programmilisest artiklist kiriku, riigi ja religiooni suhetest, mille autor lõpetas ettepanekuga asuda töötama välja Venemaa Föderatsiooni kirikute ja religiooni koodeksit. Sergei Mironov, erakonna Õiglane Venemaa juht, andis oma vastuse sellele esmaspäeval Lunastaja Kristuse kirikus, kus kogunes Ülemaailmne Vene Rahvakogu, peetud kõnes.

Lugupeetud XVI Ülemaailmsest Vene Rahvakogust osavõtjad ja külalised!

Meie tänase kohtumise teema on "Ajaloo piirid – Venemaa piirid". Täna meie teiega, Venemaa kodanikud, ühtlasi ka teeme ajalugu. Me võime oma kodumaad tugevdada ja anda selle edasi tulevastele põlvkondadele, õidepuhkenu ja vägevana. Aga meie teiega võime selle omaenda kätega ka hävitada ja lammutada. Hävinguviirus üritab täna tungida meie mõistusesse ja südametesse. Seda agressiooni Vene Õigeusu Kiriku vastu, mida me oleme viimasel ajal näinud massiteabekanalites, ei saa ma nimetada teisiti kui "hävinguviiruseks".

Mida kujutab õigeusk endast ajaloo seisukohalt? Ma ei räägi praegu erilistest religioossetest, hingelistest dimensioonidest. Selleks ei oma ma õigust. Aga ma tahan rääkida praegu õigeusust kui kodanik, kui poliitik, ning samas ka kui ristitud õigeusklik inimene. Mida kujutab õigeusk endast ajaloo seisukohalt? See on meie rahva identiteedi nähtamatu kinnisti. See nähtamatu kinnisti, mis ei lase kunagi ega lase ka tulevikus meie rahval aatomiteks laguneda.

Ajaloo tahtel on meie riik läinud korduvalt omaenda identiteedist lahtiütlemise teed. Meenutagem, kõigepealt Peeter I hävitas "bütsantsi" identiteedi ja hakkas ehitama euroopalikku impeeriumi. Ja tegi valmis. Seejärel Lenin lõhkus selle peeterliku imperiaalse-euroopaliku identiteedi ja hakkas rajama nõukogude oma. Seejärel hävitasid Gorbatšov ja Jeltsin nõukogude identiteedi. Tõstatub küsimus, kuidas meie rahvas selle kõik üle elas? Kust ta ammutas oma jõu, milles nägi meie võimsa kodumaa järjepidevust, meie suure rahva ja meie suure kodumaa olemust ennast? Millise jõu, milliste varude, millise energia arvelt ta selle kõik üle elas? Ainsaks elemendiks vene identiteedist, mis elas üle kõik ajaloolised kataklüsmid ja on veel tänagi jõus – selleks elemendiks on õigeusk. Just see element kujutab endast täna seda ainsat kinnistit, mis hoiab meie rahva terviklikkust.

Ja just seetõttu pekstakse täna metoodiliselt, küüniliselt, väga, ma ei karda seda öelda, jõhkralt just seda elementi, mõistes, et see on see viimane, ainus kinnisti, mis seisis, seisab ja jääb seisma ette kaosele ning meie suure vene rahva identiteedi hävitamisele.

Sama võib öelda kõigi meie nelja traditsioonilise religiooni kohta. Neil püsib kogu meie Vene riigi stabiilsus. Sellega tuleb arvestada kõigil, kes tegelevad täna rahvustevaheliste suhete probleemidega Venemaal. Meie ülesanne – hoida kõiki rahvusi, kes elavad Venemaal. Ja täna siit kõnepuldist taaskord, nagu juba viimased kümmekond aastat, ei väsi ma ikka ja jälle kordamast: see on väär, see on ebariigimehelik, ebamõistlik, kui meie paljurahvuselises riigis ei ole ühtegi täidesaatva võimu organit, mis tegeleks rahvus- ja rahvustevahelise poliitika kujundamise ja selle elluviimisega.

See on rumal ja see on suur viga. Ja täna, ma pean vajalikuks taotleda sellise organi loomist. Seda ei ole vaja nimetada tingimata ministeeriumiks, ning kindlasti tuleb ka arvestada selle kurva kogemusega, mis saadi rahvusküsimuste ministeeriumiga, mis tegeles millegipärast põhjaalade varustamisega. Põhjaalade varustamisega peab tegelema majandusministeerium või regionaalarengu ministeerium. Aga ministeerium või ametkond või teenistus, kuidas tahes, küsimus ei ole nimes, kuid see peab olema täidesaatva võimu organ, mis, kordan veelkord, peab tegelema rahvus- ja rahvustevahelise poliitika kujundamisega meie paljurahvuselises, religioonidevahelises riigis. Selle tulevase täidesaatva võimu organi töö aluseks peab olema föderaalne konstitutsiooniline seadus, mis peaks kandma nime "Riikliku rahvuspoliitika kohta". Selle seaduse esimesse artiklisse tuleb panna lõpuks kirja see, mis kujutab endast juba ammu sündinud fakti: venelased on riigi aluseks olev rahvas.

Ja selles ei sisaldu mingit mõne teise rahva, teiste rahvuste alandamist. Sest, juba meie riigi nimi ise – "Venemaa", "Venemaa Föderatsioon". Riigikeel – vene keel. 80 protsenti meie riigi kodanikest – venelased. Siin, sellest kõnepuldist räägiti sellest, et venelased võtsid oma paljurahvuselisesse perekonda palju rahvaid. Nagu ütles keisrinna Katariina, seniajani ainus riik maailmas, mis on jätnud alles sama palju rahvaid kui on neid endasse võtnud. Seda seetõttu, et meie riigi aluseks on suuremeelne, külalislahke ja õiglane vene rahvas.

Niisiis, ma väidan seega, et on vaja luua selline organ ja töötada eelnõude kallal. Võin öelda, et ma töötan selliste eelnõude kallal ja olen tänulik kõigile Ülemaailmse Vene Rahvakogu liikmetele igasuguste ideede ja ettepanekute eest, mis puudutavad vajaliku föderaalse konstitutsioonilise seaduse väljatöötamist.

Ma tahan rääkida veel ühest asjast. Meie teiega mäletame, et Johannese evangeelium algab väljendiga: "Alguses oli Sõna…" Ja see on tõesti mitte üksnes vaimne alus. Meil Venemaal on sõltunud sõnast alati väga palju. Meil on olemas föderaalne konstitutsiooniline seadus meie riiklike sümbolite kohta. Iga riik, ning Venemaa ei ole erand, omab oma lippu, oma hümni, oma vappi. Aga väga paljudel maailma riikidel, ma julgen öelda, et praktiliselt kõikidel, suurel enamusel maailma riikidest on veel ka oma riiklik deviis. Selline deviis oli kunagi ka tsaristlikul Venemaal. Me mäletame hästi, see oli: "Õigeusk, isevalitsus, rahvuslikkus!" Miks, elame juba 20 aastat, aga miks meil ei ole sellist üldrahvalikku, riiklikku deviisi? Ma teen üleskutse: võib-olla saaks just Ülemaailmne Vene Rahvakogu mingisuguse orgkomitee algatajaks? Tuleks kuulutada välja, ma ei karda seda sõna, konkurs. Meie rahvas on loominguline, meie rahvas on andekas. Ja las alguses sünnivad ideed, aga pärast viime me läbi ülevenemaalise rahvahääletuse ning võtame vastu muudatused föderaalses konstitutsioonilises seaduses sümbolite kohta ja kiidame heaks üldrahvaliku, riikliku deviisi.

Hiljuti rääkisin ma huvitavate inimestega, ma ei hakka nimelt nimesid nimetama, kuid võin öelda, et see ei ole minu idee. Mis puudutab võimalikke variante, inimene pakkus välja ja mulle, ei hakka varjama, meeldis… Selge, et see on üks variantidest… Tema pakkus, nagu ta ütles, kolm D-d. See on "Духовность, Державность, Достоинство" (e.k. võiks see olla: vaimsus, võimsus, väärikus). Tahan veelkord öelda, et ei pretendeeri, muidugi, mingitele lõppjäreldustele, et selles suunas tuleks meil kõikidel kindlasti pingsalt mõtelda.

Täna kujutab kirik endast traditsioonilist ühiskondliku moraali hoidjat. Kiriku autoriteedi ja religioossete veendumuste puudumisel jääb ühiskond ilma vajalikust moraalsest alatoonist. See hakkab kaotama immuunsust destruktiivsete nähtuste suhtes: ekstremism, sotsiaalne ja rahvuslik sallimatus. Lisaks sellele kaotab ühiskond, mis lakkab tuginemast kirjutamata moraalsele kokkuleppele, varem või hiljem oma ühtsuse.

Kõik see asetab erilise vastutuse ka meile – ilmalikele, ning vaimulikele. Ei ole preestritel kuidagi sobilik ennast silmini täis juua, purjuspäi rooli istuda, ja see saab ühiskonnale teatavaks. Aga ei ole ka sobilik nendel ametnikel ja nendel riigitegelastel, kes esitlevad ennast õigeusklike poliitikutena, tegeleda omaenda rahva koorimisega ja rahvavaenulike seaduste vastuvõtmisega. Ja siin peab olema vastastikune vastutus meie rahva ees, meie riigi ees.

Mul on selline tunne, et viimastel kuudel üritatakse õigeusklike vaadetega inimesi ajada kõvasti tülli riigiga ning vastandada ühiskonna huvidele. Kirik, mis on ennast traditsiooniliselt poliitikast distantseerinud, hoiab ühiskondliku rahusobitaja positsiooni ühiskonnaliikmete suhtes ja peab seisma vastu tugevale meediasurvele. Laskutakse õigeusklike inimeste religioossete tunnete otsese solvamiseni.

Mind panevad muretsema katsed lüüa kiilu kiriku ja ühiskonna vahele, kiriku ja riigi vahele. Veelgi enam, isikud, kes on tagaotsitavad Venemaa õiguskaitseorganite poolt ning asuvad väljaspool Venemaad, kirjutasid patriarhile kirja, milles soovitasid tal sekkuda valimiseelsesse kampaaniasse ja mõjutada selle tulemust. Kirik lahkub poliitika juurest, aga seda üritatakse sinna igal võimalikul moel tagasi kiskuda.

Venemaal on arusaamine kiriku mõjust ühiskonnas endiselt äärmiselt kehval tasemel. Probleem ise kutsub esile küllaltki ebaadekvaatse reaktsiooni reas massiteabekanalites, mis levitavad üleolevat põlgust igasuguste traditsiooniliste väärtuste suhtes. Õigeuskliku traditsiooni kultuurilist ja sotsiaalset rolli ignoreeritakse, küsimust universaalsetest õigeusklikest väärtustest seotakse jäärapäiselt kitsalt kiriklike huvidega. Kuid isegi nõukogude aja pealesurutud ateismi eetiliste printsiipidega ei juuritud kristlikku kogukonda meie maalt välja. Ja veelgi enam. "Ümberkasvatamise" ning "uue inimese" kasvatamise loosungite varjus neid põhimõtteid, kuigi teiste nimede all, kasutati tihtipeale ühiskondliku konstruktsiooni ülesehitamiseks. Traditsioonist võeti kaasa see miinimum ilma milleta moraalsed kinnitid, mis ühiskonda seovad, lagunevad vältimatult laiali, ükskõik kui suur ka poleks poliitiline kontroll.

Muide, kontrollist rääkides. Kakskümmend aastat tagasi sai meie Vene Õigeusu Kirik lõpuks tõelise vabaduse. Esimest korda viimase kolmesaja aasta jooksul. Sest vaatamata kõikidele erinevustele Romanovite aja ning nõukogude oma vahel oli kirik kogu selle aja riigipoolse rõhumise all. Meenutage või lugege läbi kasvõi Nikolai Semjonovitš Leskovi romaan "Соборяне" tavalise külapreestri isa Saveli Tuberozovi elust. Ja paljud asjad saavad selgeks. Mulle meenub, kuidas kuulasin 80-ndate keskel mingisugust, nagu siis öeldi, "vaenlase häälega" välismaist raadiojaama, ma kuulsin salvestust toonase Smolenski ja Kaliningradi peapiiskopi Kirilli avalikust loengust, kus ta rääkis kah just sellest romaanist. See oli tema avalik loeng meie suurest vene kirjanikust Nikolai Leskovist.

Nõukogude võimu ajal kontrollis kirikuelu usuasjade komisjon, mis sekkus kirikuellu ja üritas segada. Ei hakka sellest pikemalt rääkima, te kõik mäletate seda hästi, aga paljud, võib-olla, teavad omast käest.

Ja alles üsna hiljuti, üks kaasaegne avaliku elu tegelane, poliitik, kelleks ta üritab saada, Mihhail Prohhorov tegi ettepaneku kehtestada Venemaal mingisugune "Religioosne koodeks", kuhu pandaks kirja usklike käitumisreeglid. See ei ole midagi muud kui katse pöörduda tagasi nõukogude mudeli juurde kiriku ja riigi suhetest, mille puhul riik hakkab taas kontrollima oma kodanike usuelu. Leian, et seda ei tohi lubada. Pean ütlema, et meie hakkame kategooriliselt selle vastu võitlema, osutame vastupanu. Võib-olla, et keegi ütleb, et see oli lihtsalt PR? Järjekordne meelelahutus? Aga selliste asjadega ei tehta nalja. Siin on Venemaa, aga mitte Courchevel, härra Prohhorov!

Lõpetuseks tahaksin meenutada, et Venemaa kodanikud, nagu õigeusklikud, nii ka teiste traditsiooniliste religioonide esindajad peavad olema kindlalt kaitstud neisse sallimatult suhtumise eest. Ja meie selle kõigi seadusega lubatud vahenditega saavutame! Soovin XVI Ülemaailmsele Vene Rahvakogule edukat tööd ja positiivseid muutuseid meie ühises vene elus. Aitäh!

Infopartisani kommentaar:

Õiglane Venemaa sai hiljuti üldiselt homoagendat toetava Sotsialistliku Internatsionaali täisliikmeks, kuid Mironov on juba kinnitanud, et samasooliste partnerluse riiklikku tunnustamist ÕV toetama ei hakka, vaid ajab selles asjas oma liini. Kas see võib mõjutada ka nende sõsarerakonda Eestis?

"Moderniseerime peresuhteid käsitlevat seadusandlust, et tagada kõikide peretüüpide õiguste kaitse," kuulutab SDE oma programmis – tõlgendatakse toetusena samasooliste partnerluse riiklikule tunnustamisele, kuigi nii üldsõnaline jutt peaks hõlmama tegelikult ka polügaamiat jne. Samas on SDE ühendanud endaga hulga venelasi ja noolib toetust vene valijatelt, kelle hulgas sellised ideed populaarsed ei ole. Mida kavatsevad sotsid nüüd teha? Milline on Sven Mikseri käsitlus kiriku, riigi ja religiooni suhetest?

Reformierakonna suhtumist on ilmselt juba väljendanud (kooskõlas Ilvese režiimi ajuvaba doktriiniga) nn. kultuuriminister Rein Lang, kelle arvates võiks vanadesse kirikuhoonetesse teha kaubanduskeskused, ja tema õukonnalehe peatoimetaja Kaarel Tarand, kes jutlustab religiooni täielikku väljatõrjumist avalikust elust. IRL on ennast samuti juba üsna selgelt positsioneerinud – religiooni vastu. Mida teeb SDE?

Mina soovitaks ajada neil loomulikult oma liini, järgida Mironovi eeskuju, kui julgevad, mitte jääda moodsate barbarite poolele.