Euroopa polariseerub, Eesti koos temaga. Traditsioon põrkub uuendusmeelsusega ja pinged kasvavad. Mil määral peab kirik ühiskondlikesse teemadesse sekkuma, uuris Objektiiv Eesti usuühenduste liikmetelt ja juhtidelt.

Kui valjult peaks kirik kaasa rääkima poliitvõimu valdkonnas ja millistes küsimustes?

Risto Agur (38), Rooma Katoliku kiriku liige, vandeadvokaat.

Kirik peab olulistes küsimustes kaasa rääkima. Teemasid on omajagu: elu pühadusest, abielu, perekonna ja traditsiooni tähendusest ja olulisusest, LGBT eluviiside pahelisusest, rasestumisvastastest vahenditest kuni abordi ja eutanaasiani välja.

Isiklikult loodan, et Katoliku Kirik võtab avalikus ruumis olulistes küsimustes rohkem sõna, sest usun siiralt, et see on hingede päästmiseks vajalik.

Arne Hiob (57), EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Seda on väga raske öelda, sest kirik tegeleb üldiselt Jumala sõna vahendamisega. Ühiskondlikus arutluses peaks kaitsma inimese elu aluseid, mis põhinevad loomisel ja loodusel ning sellega seotud konservatiivsel joonel. Need on perekonna, abielude ja lastega seotud küsimused, samuti ühiskondlik õiglus.

Kristjan Luhamets (38), EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja

Kiriku põhiülesanne on kuulutada Jumala Sõna ja jagada sakramente. Olles oma liikmete kaudu osa ühiskonnast, on loomulik, et kirik võtab sõna avalikkust puudutavatel teemadel. Juba see, et igal nädalal jutlustatakse üle Eesti sadades kantslites, on muljetavaldav sekkumine. Samas arvan, et kirik ei ole kohustatud sekkuma ühiskondlikesse arutlustesse ja poliitvõimu sfääri, kuid tal on selleks õigus.

On olukordi, kus tuleb sõna võtta isegi siis, kui ettevalmistus selleks on puudulik. Õige olukorra äratundmine jääb iga sõnavõtja südamele. Ma arvan, et ühtlast juhtnööri on võimatu anda – elu on selleks liiga muutlik.

Kas olete kristlastena kogenud tänases Eestis diskrimineerimist ja kuidas on kirik reageerinud?

Risto Agur

Olukorras, kus suur osa inimesi end otseselt kristlasena enam ei määratle, on paratamatu, et kristlaste ja mittekristlaste üksteisemõistmisega tekib aeg-ajalt probleeme. See pole Eesti spetsiifika. Viimase 50 ja enama aasta jooksul on vasakliberaalse ideoloogia võidukäik kristliku kultuuri arvel viinud moraalse allakäiguni Euroopas ja Lääne kultuuris laiemalt.

Konkreetseid näiteid usutunnistuse põhisest diskrimineerimisest saab tuua ka viimase aja Eesti praktikast. Näiteks eelmisel aastal sotsiaalministeeriumi poolt kavandatud võrdse kohtlemise seaduse muudatused. Selle kontekstis tõusis nt küsimus, kas usuorganisatsioonidel peaks olema usuvabadusele tuginedes õigus mitte üürida kinnisvara homoseksuaalidele.

Õiguskantsler vastas sellele küsimusele eitavalt. See on väga ohtlik märk, sest sisuliselt sillutab see teed ideoloogilisele diktatuurile, kus riik ei austa inimeste moraalseid tõekspidamisi ja veendumusi. Usuvabaduse kaitse muudetakse sisuliselt olematuks.

Sama kaasuse najal saab tuua positiivse näite, kuidas kirik oma liikmete eest seisab. Eesti Kirikute Nõukogu seisis seadusele avalikult väga selgelt vastu, mõistes selle hukka nii usuvabaduse põhimõtte rikkumise tõttu kui ka vastuolu tõttu põhiseaduse 32. paragrahvi teise lõikega. Viimase järgi “igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.”

Kas see kaitse on olnud piisav, on iseküsimus. Arvestades globaalseid tendentse, kus diskrimineerimise ja tagakiusamise juhtumid on praktiliselt igapäevased, tuleb selle vastu võitlemiseks üha tõsisemalt valmistuda ja häälekamalt tegutseda ka Eesti kristlastel, Kirikul ja selle juhtkonnal.

Arno Gabriel Humal (22), Rooma Katoliku kiriku liige, üliõpilane, noortetiiva aktivist

Otseseid rünnakuid Eesti meedias katoliku kiriku vastu ei tundu olevat. Küll on kaasaegses ühiskonnas ja kultuuris mõtteid, tegusid ja väljakujunenud norme, mis ei kooskõlastu katoliku õpetusega. Olen ise kogenud väga erinevaid reaktsioone – teadmatusest müütideni, huvist tõsiseltvõetavuse kaotamiseni.

Kristjan Luhamets

Kristlaste olukord Eestis on täna hea ja märkimisväärselt neid ei diskrimineerita ega kiusata taga. Samas kardan, et nii hea olukord ei kesta kaua ja ees seisavad raskemad ajad. EELK juhid on käitunud pigem ettevaatlikult ja sõna võtnud vähe.

Kuidas iseloomustate suundumusi kirikus ja milliseks hindate omavahelist koostööd?

Risto Agur

Üldpildis tundub, et kristlike konfessioonide omavahelised suhted on Eestis head ja konstruktiivsed. Kõige teravamad erisused löövad välja ilmselt õpetuse enda pinnalt. Aga üldiselt hoiavad kõik kristlased Eestis kokku.

Arno Gabriel Humal

Eesti kirikute koostöö kõrgemal tasemel on väga hea – meil on Eesti Kirikute Nõukogu, mis korraldab ühiseid üritusi ja usuühenduste juhid saavad regulaarselt kokku. Kahe Rootsis elatud aasta jooksul nägin, et sellist ühendust seal ei ole. Paljudes küsimustes (nt abort, abielu), kus Eesti kirikud on ühisel seisukohal, Rootsis üksmeel puudub.

Arne Hiob

Tänases kirikus tungib vaikselt liberaalsus peale, kuid veel püsib kirik suhteliselt konservatiivsena.

Foto: Scanpix

KIRIKUTE JUHTIDE SEISUKOHAD:

Ülempreester Mattias Palli, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanuse õnnistusel

Kirikujuhid peavad kindlasti ka ühiskondlikel teemadel sõna võtma. Me usume ju seda, et kogu maailm on Jumala loodud ja et Jumala Poeg sai lihaks, hõlmates kogu inimolemise. Ka ühiskondlikud ja muud nö välised küljed. Teisalt on liigne kaasaminemine väliste teemadega ohtlik. Sest seome oma kiriku õpetuse ja elu võõraste poliitiliste või sotsiaalsete programmidega.

EAÕK ei ole üleriigilisel tasemel väga elavalt sõna võtnud. Põhjuseks on esiti meie endi suhteline väiksus. Samuti pea nullist alustatud enesekorraldamine ei ole kahe aastakümnega täiesti lõpule jõudnud ning uusi probleeme tekib pidevalt.

Samas oleme alati aktiivselt osalenud EKNi seisukohtade väljatöötamisel ja muudel üldkristlikel foorumitel.

Olulisemad teemad, milles kirik Eestis peaks kaasa rääkima:

1. Usuvabaduse hoidmine ja süvendamine. Seejuures on oluline see, et usuvabadust mõistetaks praktikas mitte kui „vabadust usust“, vaid austataks inimeste valikuid ning usuliste ühenduste õigusi ja eripära. Siia kuulub ka selle vabaduse esmasus nt. „võrdse kohtlemise“ suhtes.

2. Perekonna, inimese soolise identiteediga jms seonduv, milles kristlikke arusaamu peaks ühiskond enam arvestama. Sügavamas mõttes on oluline ka üldisem arutelu eetiliste põhimõtete üle, nende usulise mõõtme teadvustamine.

3. Looduskeskkonna kui Jumala loodu hoidmine.

4. Kultuuriväärtuste (eeskätt pühakojad) eest hoolitsemise mõistlik jaotamine kirikute, koguduste ning riigi, linnade-valdade ja muude toetajate vahel.

Otsest diskrimineerimist pole me tänases Eestis tundnud. Kuid vahel arvestatakse kirikuga liiga vähe. Samuti ei mõisteta alati idakiriku omapära, teinekord samastatakse õigeusku ainult vene õigeusuga.

Kirikujuhtide ja üldse kirikute koostöö Eestis on maailma mõistes väga heal tasemel. Siiski ootaks eri kirikute ja konfessioonide veel enamat kaasamist. Apostlik-õigeusul on küllalt palju omapära, mis meil võib jääda üldise protestantliku või läänekirikliku tausta puhul varju.

Urmas Viilma, EELK peapiiskop

Kiriku olulisemaks ülesandeks on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Me peame kirikuna suutma inimesi juhtida ja õpetada. Isikliku suhtluse kõrval Jumalaga on oluline ka ligimesele ligimeseks olla. Ka siis, kui üksteisest erinetakse või üksteisega eriarvamusel ollakse.

Lõpuks on kõik inimesed, sealhulgas ka kristlased sellised, kes vajavad Jumala armu ja andeksandmist. Kui on vaja kõneleda abielust ja truudusest, siis me seda ka teeme. Kui on vaja taas meelde tuletada, milline eluviis ei ole Pühakirja kohane, teeme ka seda.

Loomulikult on kiriku mure perede lagunemine ja paljude abielude lahutamine. Samuti see, et enamus lapsi Eestis sünnib väljaspool abielu, või et paljud lapsed jäävad arvukate abortide tõttu üldse sündimata ning seda peetakse normaalseks.

Samuti on murettekitav see, et palju esineb lähisuhte vägivalda ja alkoholismi. Et enesetappude arv on kõrge ja inimesed on depressioonis ning hirmul oleviku või tuleviku ees.

Kas me kõigest räägime avalikkuses liiga vähe, on iseküsimus. Pigem on ehk probleemiks see, et kajastamist leiavad ainult mõned tahud pereeluga seotud küsimustest, millest kirikus räägitakse. Kellegi pattudele ja süülisele käitumisele on lihtne näpuga näidata.

Kiriku ülesanne ei ole valida inimeste hulgas pooli ja otsida vastasseise. Ühiskond on niigi polariseerunud. Kiriku ülesanne on taotleda Kristuse eeskujul rahu. Loomulikult ei meeldi see neile, kes ennast erinevatele pooltele “rindejoont” paigutavad.

Kui rääkida konservatiivsusest-liberaalsusest, siis võiks hoopis rääkida radikaalsusest. Kõige radikaalsem asi maailmas on Jumala arm. Kas see meile meeldib või mitte, ei suuda nii radikaalselt armulik olla ükski inimene.

Kirik saab lähtuda oma õpetuses Jumala sõnast, kuid Jumal ei ole kõnelenud ainult minevikus, vaid kõneleb inimkonnaga ka täna. Ma olen kindel, et Ta võib vahel kõneleda ka mõne sellise inimese kaudu, kellega mul puudub üksmeel või osadus.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!