Tallinna linnavolikogu koguneb Raekotta istungit pidama. Pildil Keskerakonna, Tallinna ja Eesti lipp. Foto: Scanpix

Tahaks loota, et kohalikel valimistel Tallinnas tekkinud kodanikuühendused ei kustu valimiste läbisaamisega, vaid alguse saab mõni uus, üle-eestiline tegusate inimeste liit, kellel on rohujuuretasandiga hoopis parem ja loomulikum seos kui seda on kartelliparteidel, kirjutab Robert Vill, kes on veendunud, et oma ühenduste loomine kohalike omavalitsuste valimisteks annab kodanikele võimaluse oma kogukonna probleeme lahendada.

Kodanikuühendused on minevikus, enne haldusreformi, olnud Eestis kohalikel valimistel edukad, kuid Tallinnas mitte eriti. Kas põhjus on Tallinna suuruses, kirjus ja erinevate huvidega elanikkonnas või hoopis selles, et parteilastel on Tallinna valija allutamises oma tahtele rohkem võimalusi (raha)? Või hoopis selle suure linna anonüümsuses, mis avab tee võimu juurde, kõikvõimalikele luhvtivendadele ja aferistidele?

Praegu on Tallinnas palgal ligi 400 keskerakondlast. Suur osa neist pigem segab kui teeb tööd. Keskerakonna broilerite toidukünaks muudetud Eesti pealinn väärib paremat, arvavad mitte ainult Keskerakonna poliitilised konkurendid, vaid ka paljud iseseisvalt mõtlevad kodanikud. Mulle on sümpaatne, et nüüd on nende hulka lisandunud Urmas Sõõrumaa.

Mees ütleb, et kohalikel valimistel Tallinnas loodaval, tegusate kodanike valimisliidul puudub maailmavaade. Ei peagi olema. Ei maksa ajada segamini kohaliku elu korraldamist ja riigi juhtimist, mis minu arust tuleks samuti ümber korraldada, kuid kartellipoliitikud teevad seadusi, et veel rohkem tsentraliseerida ja allutada omavalitsused keskvõimule. Hea näide on taaskehtestatud peibutuspartide ehk kahe tooli seadus. Seadus võimaldab Riigikogu liikmel olla korraga Riigikogu liige ja valituks osutumise puhul ka kohalikus volikogus. Peibutuspartideks nimetatakse neid tegelasi põhjendatult. Mõtlevad kodanikud saavad aru, et omavalitsuse ja Riigikogu töö peavad olema põhimõtteliselt lahus ja nende ühte patta panek tähendab Eestis kehtiva põhiseaduse ignoreerimist.

Kahjuks on väga suur osa valijatest vähemõtlev, ja kuna meie valimised on anonüümsed ning valijal puudub personaalne vastutus, siis säärastele valijatele teevadki oma panuse parteid. Kahele toolile on puhtfüüsiliselt ennast raske paigutada. Väga võimalik, et pikki aastaid istumisega leiba teeninud persoon saab sellega hakkama, kuid normaalsele inimesele käib see üle jõu.

Loogiline tulemus on, et üks osa kodanikest on totaalselt pettunud ega lähe valima, olles veendunud, et see on parteilaste korraldatud demokraatia näitemäng. Teine pool on vähese mõtlemisvõimega, suhteliselt inertsed inimesed, kellele teevad parteilased oma panuse. Kuid leidub küllalt neid, keda säärane ahnus (lollus) vihastab ja ärritab. Nad otsivad võimalust parteilastele koht kätte näidata. Kohalikud, ka Tallinna kodanike valimisliidud, on igati legitiimne, seadustega reglementeeritud võimalus, kus seda saab teha.

Tahaks loota, et kohalikel valimistel Tallinnas tekkinud kodanikuühendused ei kustu valimiste läbisaamisega, vaid alguse saab mõni uus, üle-eestiline tegusate inimeste liit, kellel on rohujuuretasandiga hoopis parem ja loomulikum seos (sealelavate kodanike kaudu) kui seda on kartelliparteidel. "Sõltumatu" meedia ja maailmavaatelised poliitikud ründavad häälteturul vihaselt  konkurente ja selles pole midagi uut.

On üldteada, et valimiste tulemuse määrab kolm tegurit: idee, inimesed ja raha. Raha tagab võimaluse teha ideed ja nende ümber koondunud inimesed nähtavaks. Kuid ei tohi unustada – liialt ulmelise või vääritu inimese eksponeerimine maksab rängalt kätte. Rahvatarkus ütleb: oma vitsad peksavad. Vältigem seda!

Kodanik – maksumaksja – küsib: kaua võib ja kaua kestab veel rahva hävitamisele viiv parteilaste tsirkus? Oma ühenduste loomine kohalike omavalitsuste valimisteks on vahetu võimalus kodanikel oma kogukonna probleeme lahendada. Parteilased takerduvad sageli oma maailmavaatesse ja ei saa edasi ega tagasi. Moodsas keeles öeldakse selle kohta, et stagneeruvad. Eesti keeles tähendab see seisakut. Seisak kestab pikka aega, kodumaalt on lahkunud ligi 10 protsenti elanikest, rahva juurdekasv on null, parteilased purelevad võimu nimel, ilmselt kuni viimase põlvepikkuse eestlaseni. Säärane tegevus loob endale ise vastase.

Hetk, kus oleme, paneb – võib-olla viimast korda – proovile kodanike võime organiseeruda hädaolukorras, et ühiselt "omavalitsuse" tasandil oma eluga edasi minna. Jõudu ja edu kõigile, kes selles parteidele konkurentsi pakkuvas pühas ürituses ühel või teisel moel osalevad!