Kolumn: Andres Rohtlaane surnud hinged

Andrei Hvostov alias Andres Rohtlaan. Foto: Scanpix

Kas me saame oma poisse – nii eesti kui vene rahvusest – reservohvitserist Andrei Hvostovi kätte usaldada? Kui nad peaks lahingus haavata saama, võivad nad osutuda talle sama kasutuks nagu Annleena või häbiväärseks nagu Metsavas, kirjutab Illimar Toomet kommenteerides sotsiaaldemokraadist poliitiku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi alias Andres Rohtlaane märkusi riigireetur Deniss Metsavase suunal.  

Millest tunned sõpra? Tuttavast noast oma seljas. Sellise tarkuse ütles üks sõber, kellega olin koos hingehoiukoolitusel.

Tundub, et Eesti kaitseväe peastaap “sõbra” taolist definitsiooni ei teadnud. Väidetava riigireetur Deniss Metsavase tabamise päeva õhtul tunnistas kaitseväe juhataja kindral Riho Terras, et oli juhtunust teada saades šokeeritud ning “Eesti kaitseväes kakskümmend, kakskümmend viis aastat teeninud kolonelid ja kindralid olid lihtsalt vait […] Nende jaoks oli see suur šokk.” Jääb mulje, et 5. septembril, mil Metsavas arreteeriti, oli Eesti kaitsevägi ajutiselt juhitamatu.

Muidugi, Terras oleks võinud väljenduda ka teisiti – tõmmata silmad vidukile ning öelda jäiselt, et “kui ma nüüd Metsavasega kohtuks… ma kannan oma ametirelva alati kaasas“. Aga taolisi väljendusi võib endale lubada ainult meie naaberriigi president Putin, kes lubas terroristid veristada kasvõi peldikus. Demokraatliku riigi kaitseväe juhataja peab piirduma käega vastu lauda lajatamisega.

See, mis Jupiterile keelatud, pole aga teps mitte keelatud härjale. Reservohvitserist kirjanik Andrei Hvostov (SDE) oli palju julgem ning ütles, et parem, kui venelasest Metsavas oleks Afganistani-missioonil kangelasena langenud ning sellega osutanud hindamatu teene eestivenelaste integreerumisprotsessile.

Siiski on Hvostovi taolisel väljendusel oma taust, mis ulatub kaugemale küsimusest kõrgete ohvitseride usaldusväärsuse kohta või murest eestivenelaste koha pärast Eesti kaitseväes ja ühiskonnas laiemalt.

Nimelt pole see esimene kord, kui Hvostov soovib kellegi surma. Aastal 2013 raputas Eesti avalikkust tema kirjutis “Minu elu Annleenaga”, kus ta kirjeldas oma elukaaslase kurnatust haige ema hooldamisel. Tänuväärselt pööras artikkel tähelepanu tuhandetele omastehooldajatele, kes lähedaste nimel toovad ohvriks oma vabaduse ja tervise.

Naturalistlikult inimlikku traagikat peegeldavas loos on aga kirjutajat ennast puudutav kõrvalliin – või õigupoolest selle puudumine –, mille Hvostov võtab kokku sõnadega: “[N]üüd ta lamab kõrvaltoas. Juba neli aastat. Aga ma ei käi tema juures. Või noh, kogu selle aja jooksul olen käinud ehk viis korda. Niisama juttu puhumas, õigemini küll seda imiteerimas. Muud pole ma teinud.”

Hilisemates aruteludes on Hvostov pakkunud lahenduseks vanuritele kommuunide loomist, kus oleks tore koos elada ning – kui tervis pole enam hea – sama rõõmsalt kasvõi Hvostovi enda lahke abiga oma elule ots teha.

Ja see teeb mind murelikuks. Andrei Hvostov otsib järjekindlalt surma. Mitte tema ise, vaid teised peavad surema. Kui nad põhjustavad kannatusi, kui nad on alt vedanud, kui nende elu pole enam elamist väärt, sest toob teistele ainult viletsust ja häbi.

Ma räägin reservohvitserist, kes sõjaolukorras peaks vastutama jalaväerühma eest. Kas me saame oma poisse – nii eesti kui vene rahvusest – tema kätte usaldada, sest kui nad peaks lahingus haavata saama, võivad nad osutuda talle sama kasutuks nagu Annleena või häbiväärseks nagu Metsavas. Millist otsusekindlust ja eneseohverdust võiks oodata ohvitserilt, kes jätab omad hädasse? Kui elu väljaspool parkettpõrandat on talumatult raske juba rahuajal, mis siis veel sõjast rääkida.

Kas teate, et on lausa teatud liik sisalike sabasid, mis suudavad ohuolukorras sisalikust lahti lasta, et oma elu päästa? Olete kuulnud?

Ilmselt Eesti kaitseväel on olemas tegevuskavad juhuks, kui riiki rünnatakse. Sellised kavad peavadki kaitseväel olema. Aga peaks olema kavad ka puhuks, kui seljast leitakse tuttav nuga. Eeldaks meie riigi kaitsjatelt külma pead ning pädevamaid avalikke sõnumeid.

Kellele aga ligimesed on koormaks, neile võin anda vaid ühe soovituse. Koorem läheb kergemaks siis, kui seda ise kanda. Mõnel puhul piisab telefonikõnest. Või lihtsalt astumisest kõrvaltuppa.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!