Jõuludest on tehtud palju ilusaid ja armsaid filme. Minu lemmik on Grinchist, kes jõulud hoopistükkis ära varastas. Seal on juttu kaunist külast, kus elanikud on välispidiselt kultuursed ning jumaldavad jõule koos kingitustega, ent kelle südamed on uhked ja sapised.
Tavaliselt ei jää sellised asjalood ei elus ega eriti just filmis vaka alla. Ja nagu hea lugeja mäletab, selgubki antud linateoses tegevuse käigus, miks kõigi poolt põlatud pahur kurjam Grinch on just selline nagu ta on – temagi üritas olla hea, ent see ei tulnud tal hästi välja. Siis ta hakkas halvaks ja see õnnestus suurepäraselt.
Tema headusest ei viitsinud keegi aru saada, ent kurjus läks korda kõigile ja võimaldas kogukonnal Grinchi vihates ja põlates tunda end võltsis esteetikamullis veelgi paremana.
Mis on headus?
Vahel tundub, et terves meie elus on paljud asjad sassi läinud ning isegi hea ja halva mõisted täitsa ära ahistatud, sest neid ei mõisteta sellistena, nagu nad oma olemuselt on. Headus ei ole ometigi tingimusteta sallivus kõige suhtes ja moosivargus ei sobi sünonüümiks mõistetele "kurjus" või "patt", sest see on kõigest tavaline seatemp.
Headus on hoolimine selliselt, et ligimene saab sellest kasu. Tõeline headus ja ligimesearmastus väljenduvad millestki loobumises ligimese heaks, millestki enda omast ilma jäädes. Mäletate evangeeliumilugu vaese lese viimasest pisikesest mündist, mille ta annetas? Ta andis kõik ligimestele.
Mäletate ka seda rikast, kes keerutas kuldmünti andidelaeka ees, et kõik seda näeksid? Ta ei jäänud millestki ilma, vaid ostis endale veelgi tähelepanu ja austust, peites selle heategevuse võltsi sildi varju.
Kristlikus maailmas on tuntud ka lugu pühast Martinusest, kes tõmbas oma mantli, õigemini keha ümber keeratud riidekanga pooleks ja andis ühe tüki maas lamanud paljale kerjusele. Öises nägemuses ilmus talle Kristus, kes kandis sedasama annetatud poolt.
Kurjus petab ära
Kurjus ei tule alati hirmsana, vaid enamasti on ta riietatud ilusasti ja silmale kena vaadata. Sagedamini räägib ta ilusaid sõnu ja neid on kena kuulata. Madugi paradiisiaias ei kihutanud inimesi üles Looja vastu mässama, vaid äratas neis kahtlusekübeme süütu küsimusega: "Kas tõesti on teile öeldud…", et arendada vestlust sinna, kuhu see jõudma pidigi – inimese füüsilisse maailma väljasaatmiseni. Siin me siis nüüd elame ja sipleme.
Jõulusündmus on oluline lugu, sest Looja andis oma Pojas ära osa endast, et ise kannatades parandada Inimese olukorda.
See ei ole lugu imearmsast lokkis juustega poisipõnnist, keda vaatavad nunnud veised, vaid see on võimas sündmus, sest Jumal sai lihaks. Tõeline kurjus, mis eraldas Inimese Jumalast, võideti Kristuse sünniga. Kristuses Jeesuses sai Inimene endale Kõigeväelise Vabastaja, kelle nimesse ristituna ja Püha Vaimuga salvituna saab Inimene oma sammud seada Valgusesse viivale teele.
Kui sa, hea lugeja, lähed jõulupühal oma kodukirikusse, võib see sulle tunduda tavalise kombetäitmisena. Ilmselt oled juba harjunud laulude ja vaimulikuga. Ometigi on iga astumine kirikusse tulek pühasse kotta, kus saavad kokku nähtav ja nähtamatu. Luterlikes kirikutes on vahel altarivõre poolringina meenutamas meile, et teine pool sellest on teispoolsuses.
Õigeusu kirikus jääb pühimast pühim ikooniseina taha altariruumi, kus on altar ja ohvrilaud armulaua seadmiseks. Ühelgi teenistusel ei ole me üksi, vaid Kristus on ligi ja teenib meid. Inimene on ainult selline tegelane, kes ei märkagi sageli tema juurde tulevat pühadust, jalutab temast välja tegemata mööda ja läbi.
Sõna jõulud tuleneb muinasskandinaavlaste ja viikingite keelsest sõnast "jul", mis tähendas päikeseketast ja selle kulgu taevalaotuses. Kristuse sünnipüha on kirik pannud talvisele pööripäevale, sest vastristitud põhjalastelegi oli valguse maailma tuleku tähistamine igati mõistetav.
Seepärast ma ei soovigi sulle, hea lugeja, kinkiderohket prallet, nagu see oli Grinchi kodukülas, vaid valguseküllast jõulupäeva. Ja parim kingitus oma lähedastele peame olema me ise, sest Loojagi kinkis meile oma olulisima – osa endast, oma Poja.
Artikkel ilmus esmalt Saare maakonna päevalehes Meie Maa