Nõukogude ajal oli loosung: vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Midagi sarnast on oksüümoron “avatud rahvuslus”, kirjutab Veiko Vihuri.

Viimasel ajal võib märgata, et rahvuslikud ja konservatiivsed hoiakud on lääne ühiskondades taas tugevnemas. Vasakliberaalse peavoolu esmane reaktsioon oli sildistamine: tegemist olevat populismi või suisa natsismiga, ühiskonna tumedate allhoovustega, mis vahepeal suudeti avalikust ruumist pea täiesti välja tõrjuda.

Värske näide taolisest hirmutamisest-hoiatamisest on kaitseministeeriumi kõrge ametniku Meelis Oidsalu kommentaar NO99 teatri etendusele vabariigi aastapäeva vastuvõtul, kus viidati rahvuskonservatiivide tõrvikurongkäigule: “NO99 ei lasknud pidulistel unustada, et riigi peaväljakul toimub samal ajal üks teine etendus, mille ajaloolisi konnotatsioone me kuidagi poolhirmunult salgame.”

Tõepoolest, nii nagu 2014. aasta oktoobris Toompeal toimunud SAPTK meeleavaldusel “taheti homosid ära tappa”, nõnda kihutatakse EKRE tõrvikurongkäigul hullunud massi üles pogrommidele. Tegelikult võis näha nii ühel kui teisel üritusel rõõmsaid, oma maad, keelt ja kultuuri armastavaid rahumeelseid inimesi – lastega peresid, toredaid noori, väärikaid vanu.

Kui peavoolupoliitikud aga mõistavad – ning see näib neile tasapisi pärale jõudvat –, et rahvuslik-patriootilised ja konservatiivsed meeleolud ei kao kuskile, vaid pigem tugevnevad, siis järgmise käiguna üritatakse “populistidelt” ja “äärmuslastelt” teemad üle võtta, serveerides “primitiivsete loosungite” ja “vihaõhutamise” asemel “mõistlikke lahendusi”.

Eestiski näeme samasuguseid tendentse. Näiteks 2015. aasta üldvalimistel kooseluseaduse läbisurumisest tingitud nördimuse lainel Riigikogusse purjetanud Vabaerakond viljeleb nüüd “vabakonservatismi”. Mida see mõiste tähendab, jääb vähemalt mulle arusaamatuks. Liberaalne konservatiivsus? Vabaerakondlase Andres Ammase sõnul aga on vabakonservatism “mõistlike inimeste ilmavaade”.

Saite aru?

Samasugune nonsenss on Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) “avatud rahvuslus”. Tekib küsimus: avatud kellele ja millele? Aga ega ei salatagi, et toetatakse globalistliku multikulturalismi agendat, mille kohaselt peavad piirid kaduma ja rahvusriigid muutuma hoogsale sisserändele avatud ühiskondadeks. Et seda poliitikat rahvuslikult meelestatud eesti valijale vastuvõetavaks muuta, räägitakse immigrantidele eesti keele õpetamisest ja nende integreerimisest, millest pidavat kogu ühiskonnale palju kasu tõusma.

IRL-i taustaga president Kersti Kaljulaid on propageerinud mõtet, et eestlane on igaüks, kes nii tunneb ja end ise eestlaseks peab.

Eriti küüniline on seejuures mõttekäik, et eesti keele kõnelejate arv võib tänu sisserändajatele kasvada. “Euroopa Liidu kodanikud võivad vabalt valida oma elukohaks Eesti, aga meie juurde elama tullakse ka mujalt,” rääkis president Kaljulaid Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kõnes, lisades: “Nii kasvab eesti keele rääkijate hulk ka siis, kui Eesti peredesse sündivate laste hulk päriselt taastetasemele parajasti ei ulatugi.”

Tore. Eestisse sõidavad kokku erineva kultuurilise tausta ja nahavärviga inimesed, õpivad ilusasti ära eesti keele ja aitavad eesti rahval ajaloo tormide kiuste alles jääda. Nii lihtne ongi Eesti suureks saamise idee – Eesti 2.0.

Või teeb see meiega hoopis üks-null?

Nõukogude ajal oli loosung: vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Kultuuriilmingutes oli rahvuslik vorm lubatud, kuid sisu pidi olema kooskõlas uute, revolutsiooniliste väärtustega.

Midagi sarnast on ka mõiste “avatud rahvuslus”. Aga see on lihtsalt petukaup. Oksüümoron, “teravmeelne rumalus”.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!