Kolumn: Bastille’ batsillid ehk 14. juuli – Prantsusmaa leinapäev

Bastille' vallutamine, Jean-Pierre-Louis-Laurent Houel

Eurooplased on viidud selleni, et nad lasevad end peksta, lootes, et kui peksja väsib, läheb ehk elu veidi kergemaks. Rahvad lasevad end peksta nende elamispinnale sisse murdnud retsidivistidel ja vaikivad. Aga mis siis, kui me avastame endas killukese Vendéed, küsib kolumnist Roland Tõnisson.

Terror on puudutanud nüüd ka Eestit. Nizzas hukkusid kaks meie kaasmaalast ning mitmed said vigastada. See on aga juba vana uudis – lausa kahe nädala tagune. Meedia kahises päeva, teise, tükki kolmandatki ning nii me räägimegi juba taas filmidiivade silikooniuudistest. Minu arust on selline suhtumine Nizza veresauna kõige suurem solvang ohvrite mälestuse suhtes. See on ka solvang Euroopa tulevikule.

Ühest küljest on see mõistetav. 1945. aasta Saksamaal, kui sõda oli ilmselgelt kaotatud, pommitasid lääneliitlased maatasa Saksa linnu, tappes sadu tuhandeid tsiviilelanikke, ja Nõukogude armee sooritas oma kättemaksuaktsioone Saksa naiste kallal, siis püüdsid inimesed ikkagi leida võimalust tantsimiseks. Inimloomus ei suutnud siis ega suuda ka täna elada ilma positiivsete emotsioonideta. Hoolimata sellest, et juba järgmisel päeval võis inimene surra demokraatliku mürsukillu või punaväelase vabastava kuklalasu läbi. Inimene vajab ellujäämiseks positiivsust.

Unustame kiiresti ja kergelt. Räägime prantslaste rahvuspühast kui millestki üllast ja natsiooni ühendavast, süüvimata selle üldrahvaliku pidupäeva olemusse. Sellelgi rahvuspühal on oma lugu. Aga seda ei ole poliitiliselt korrektne meenutada.

Suur “prazdnik” oli hiljuti ju ka 7. november, mille puhul kuulasime tribüünidelt selliste seltsimeeste kõnesid, kes nüüd sõeluvad Brüsseli vahet käia, peened oravanahksed mütsid peas. Me ei tähista ometigi enam niinimetatud Suure Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, sest oleme vahepeal värskendanud oma mälu ning teame, et see revolutsioon ei olnud miskit muud kui verine riigipööre, millele järgnenud sotsialistlik hirmuvalitsus mõrvas oma esimese võimul oldud aastaga enam tsiviilelanikkonda kui hukkus Esimese maailmasõja rinnetel sõdureid sõjas keiserliku Saksamaa vastu. Rääkimata hilisematest kümnetest miljonitest teistest ohvritest, mida see sotsialistlik õnnemudel maailmale tõi. Stalinistide programmiliseks loosungiks sai: “Me sunnime inimesed õnnele!” Nagu ühes loos teatab seltsimees Stalin, et tal on suurepärane retsept kogu Nõukogudemaa õnnelikuks tegemiseks: “Õnnetud inimesed laseme me lihtsalt maha!” Aga seda ei taheta ka enam eriti meenutada.

On teisigi seiku, mida maailma vägevad impeeriumid (ka endisaegsed) peidavad inimkonna ajaloolise mälu eest nagu poliitikud oma luukeresid. Näiteks ei taha britid kuidagi rääkida sellest, et kõige esimesed koonduslaagrid – okastraadiga piiratud alad, kuhu aeti kokku vaenulikud elemendid – asutati Buuri sõdade ajal Lõuna-Aafrikas juba 19. sajandil. Sinna koondati surema hollandi koloniste, kes ei tahtnud loovutada oma maid Briti Impeeriumile.

Paraku kuulub selliste õnnetute sündmuste jadasse ka 14. juuli. Seda meenutatakse kangelasliku päevana, mil verise kuningavõimu ohvrid vabastati kurikuulsast Bastille’ kindlusvanglast. Sarnaselt Oktoobrirevolutsioonile, mil mässavad punasotside jõugud vallutasid Talvepalee, mida kaitses naistest koosnev väeosa, ei ole ka prantsuse humanistidel tegelikult põhjust oma rahvuspüha puhul millegagi uhkeldada. Vahe on vaid sellest, et kui punased vallutasid Peterburis palee üsna kergelt ning võisid oma klassiviha väljendada vange vägistades, siis antirojalistid kaotasid Bastille’ kindlusvanglat vallutades pea 90 meest.

Bastille’ vallutamise järel algas selle sündmuse heroiseerimine ja riikliku mütoloogia loomine. Kümned ja kümned publikatsiooni tõid teatraalsusega oma lugejateni riigikukutajate sangarlikkuse ja kuningavõimu julmuse, õigustades seda riigireetlikku akti. Legendaarseteks said “mees raudse maski taga” ja fiktiivne krahv de Lorges, väidetavalt Bastille’s vaevelnud romantilised kangelased. Need väljamõeldud tegelaskujud valdasid pariislaste meeli ning muutusid kuulujuttudes ning rahvalugudes reaalseteks inimesteks nagu Sherlock Holmes, kelle nimele siiamaani Baker Streetile kirju saadetakse.

Prantsusmaa juhtumi puhul olid mässulised niisiis teatud raskuste ees. Nagu ka 1940. aasta suvel, kui kommunistid ja sotsialistid presenteerisid Tallinna vanglatest väljalastud poliitvange ehk tavalisi retsidiviste (kommud ja vapsid olid juba ammu saanud amnestia alusel vabaks), leiti Bastille’stki vaid seitse vangi. Nendest üks, valge habemega vanahärra, sobis isegi kuninga ärapiinatud ohvri rolli. Teda talutati mööda tänavaid, kus ta vastas inimeste hurraahüüetele õnnelikult kätt lehvitades. Veel leiti vanglakongidest Tavernieri nimeline mees, kes koos valgehabemelise taadiga osutus psüühiliselt haigeks ning paigutati Carentoni vaimuhaiglasse. Siis oli sellesse kurikuulsasse kinnipidamisasutusse lukustatud veel krahv de Solages. Tema oli aga sinna pistetud sugulaste palvel, kuna auline aadlikuhärra oli silma paistnud oma perversse seksuaalsusega. Tänapäeval võiks ta ilmselt olla mõne vikerkaarevärvilise paraadi aukülaline. Ülejäänud neli tegelast olid tavalised retsidivistid, kes peagi peale vabanemist pealinna rahvamurdu kadusid.

Ka tõestusi rojalistide kuritegudest ja vangide piinamisest ei olnud vangimajast leida. Lõpuks toodi rahva ette mõned vanade relvade ja trükimasinate metallosad tõestusena kuningakoja elajalikust loomusest. Ei ole ka ime, et selle nõndanimetatud Prantsuse kodanliku revolutsiooni eufooria haihtus õige pea, sest valgustatud riigikukutajad näitasid peagi oma tõelist palet. Rahva nimel teostatud “revolutsiooni” ohvriteks said suures osad lihtsad inimesed ning sotsialistide verivaenlased – kirikutegelased.

Euroopa valgustatud ringkonnad, kes soovivad inimesi vabastada religiooni kütkeist, ei taha meenutada, et Euroopa uusaja esimene genotsiid pandi toime 1793. aastal Prantsusmaal, mis oli kuulutanud end humanismi, vabaduse, võrdsuse ja vendluse kantsiks. Vendée ülestõus puhkes inimeste valgustatud orjastamise lõpetamiseks ja inimestele olulise Kiriku hävitajatele vastu astumiseks. Vendée maakonna matsid sunniti õnnele ning aasta lõpuks oli kuni 300 000 õnnetut talupoega ja nende pereliiget likvideeritud. Prantsusmaast sai seeläbi tunduvalt õnnelikum maa.

Konvent, ehk vabariiklik valitsus, mõtles selle aasta jooksul välja hulgaliselt nutikaid mooduseid rahulolematute likvideerimiseks. Populaarseks sai meeste, naiste ja laste kokku sidumine ja üheskoos uputamine. Seda nimetati “vabariiklikuks abielutseremooniaks”. Hiljem kasutasid seda enda lõbuks ka Kroonlinna punamadrused.

“Keegi neist ei tohi ellu jääda”, “naised on reproduktiivsed tootmisvahendid, mis tuleb hävitada”, “vaid hundid peavad sellele maale roomama jääma”, “me vajame tuld, verd ja surma, et säilitada oma vabastuslik missioon” – need olid vaid mõned väljendid, mida kasutati Konvendis, kui teemaks olid mässulised matsid, inimprügi. Ometigi – see inimrämps leidis endas palju jõudu, et astuda vastu uuele normaalsusele, sallivuse diktatuurile.

Paljud inimesed kannavad tänapäevalgi Vendée maakonnas 14. juulil toonase kurva sündmuse meenutamiseks oma riietel musti linte, kuigi Prantsusmaal sellest ei räägita. Näiteks ajaloolane, kes teemat käsitleda võtab, võib demokraatlikult sotsialistlikus riigis jätta hüvasti oma akadeemilise karjääriga.

Ometigi avati Vendées 1993. aastal muuseum tähistamaks selle julma genotsiidi 200. aastapäeva. Aukülalisena viibis sündmusel Aleksander Solženitsõn, kes oma kõnes tõdes, et kristlaste massimõrv Venemaal oli otseselt inspireeritud Prantsuse valgustatud, sotsialismi jutlustavate ringkondade poolt korda saadetust. Lenin tõi Vendée sündmusi eeskujuks kui ainuõiget moodust saada ühele poole ebamugavate rojalistide ja kristlaste küsimusega.

Seega – mida siis Prantsusmaa tähistab 14. juulil? Ei midagi enamat kui genotsiidi aastapäeva, mil inimeste inimlikku rahulolematust igapäevaste probleemidega kasutas ära grupp seltsimehi, kelle ainsaks sooviks oli ise võimule saada. Ent inimesed elavad illusiooniga, mille kohaselt toona tehti maailmast parem paik.

Mida meenutab Euroopa 14. juulil aastal 2017? Ilmselt mitte midagi… “Tihendame oma read”, “jääme ustavaks euroopalikele väärtustele” ja “kõik homoparaadile!” Bastille’ batsillid on halvanud Euroopa mõistuse ja meie Lääne maailma üritatakse samuti sundida õnnele. Õnneks veel mitte kuulipildujatega, vaid pehme moonaga: seadusi “uuendades ja reformides”, “vihakõne” kriminaliseerides, eriarvamuse eest töökohtadelt vallandades ning kodanikke juba lastesõimest alates ajupestes. Näiteks viies Rootsi lasteaiarühma homoparaadile. Nende vanemad ei ole avaldanud selle suhtes ühtegi vastuväidet. Kõigi laste mammad-papad naeratasid õnnelikult, vaadates, kuidas nende vikerkaarelipukestega vehkivad võsukesed tatsasid koos genitaale ja pepusid paljastavate onude-tädidega mööda tänavaid. See ongi ilmselt õnn, kui puuduvad erinevad arvamused ja rahurikkujad, kui kogu ühiskond koogutab takka Euroopat kuristiku poole viivatele “juhtidele”.

Libainimlikkusega on viidud eurooplased selleni, et nad lasevad end peksta lootes, et kui peksja väsib, läheb ehk elu veidi kergemaks. Rahvad lasevad end peksta nende elamispinnale sisse murdnud retsidivistidel, sest nende juhid on rahvastele sisendanud, et nad on ise selles uues normaalsuses süüdi. Ja rahvad vaikivad. Peaasi, et illegaalselt elamispinnal viibivad kurjategijad veel enam ei vihastaks ega leiaks põhjust kätt tõsta…

Aga mis siis, kui me avastame endas killukese Vendéed? Revolutsioonilisele Konvendile, vabandust, Euroopa Liidu institutsioonidele ja nende toapoistele see vist ei meeldiks… Aga see ei tohiks huvitada inimest, kes tahab, et tema kodus oleks rahu.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!