Kolumn: devalveeritud armastus

Foto: Bigstockphoto.com

Heido Trofimov arutleb, et tänapäevane maailm küll tunnustab kristlust tema armastusekäsu pärast, kuid samas devalveerib armastuse tähendust, jättes võrrandist välja tõe.

Veiko Lukmann, IRL-i liige, kirjutas Postimehe arvamusportaalis: “Minu arvates on täiesti okei mitte olla kooseluseaduse vastu ja samal ajal pidada end jätkuvalt konservatiiviks.” Edasi kirjutas ta, et termini “konservatiiv” tähendus on kaaperdatud, kuna see sõna kirjeldab palju rohkemat ja ühiskonna seisukohalt oluliselt fundamentaalsemaid põhimõtteid, kui kooseluseaduse poolt või vastu olemine.

Ma olen nõus, et sõna “konservatiiv” kirjeldab palju rohkemat kui teatud reaktsiooni teatud seadusele. Eitav reaktsioon kooseluseadusele saab olla vaid konservatiivsuse ilming, mitte konservatiivsus ise, kuigi ma ise leian, et see on sama hädavajalik ilming nagu palvetamine on kristlaseks olemise ilming.

Aga ma ei taha keskenduda kooseluseadusele; vastupidi, ma mõistan täielikult soovi jõuda fundamentaalsemate üldistusteni ja mitte vaielda üksikküsimuste üle (mille olulisust ma ei taha samas kuidagi alahinnata). Ka Eesti ühiskonda jõudnud väärtuskonflikti, “uut tuumkonflikti” on proovitud mitut moodi kirjeldada ja lahti mõtestada mingis üldisemas plaanis. Ma kardan, et täielikult ei õnnestu see meil enne, kui oleme kunagi kaugel tulevikus selle konflikti selja taha jätnud ning saame seda vaadelda distantsilt. Aga kuigi olles hetkel õnnetul kombel ise selle sees, meeldib mulle katsetada erinevate viisidega, kuidas seda konflikti mõista.

Kõige suurema üldistuse tasandil, mida ma suudan teha, tundub mulle, et me ei suuda kokku leppida vajaduses ühitada tõde ja armastust.

Võib vaielda, et see on lausa kasutult üldine väide, sest tegelikult on probleemiks vastandlikud arvamused selle kohta, mis on tõde ja armastus (konkreetses olukorras), mitte kuidas neid mingil abstraktsel moel ühildada. Aga minu nägemuses tõde ja armastus on sedavõrd teineteisega seotud mõisted, et ühte ei saagi käsitleda ilma teiseta.

See nägemus põhineb minu kristlikul maailmavaatel. Ühelt poolt ongi tegu iidse kristliku probleemiga, Jumala puhul lausa müsteeriumiga, sest pole kerge aru saada, kuidas Jumal on täiuslikult õiglane, aga samal ajal ka halastav ja armuline, lausa “rikas heldusest”. Psalmist mõistis ilmselt, et siin on peidus midagi inimesele hoomamatut, kui kirjutas, “heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud”.

See, mis Jumala omadusena on abstraktne müsteerium, ei ole ilmselt ka inimliku ideaalina täielikult saavutatav. Aga me saame aru, et me siiski peame selle poole püüdlema. Kõik saavad üsna hästi aru, et armastus, mis ei põhine reaalsusel, ei ole tegelikult armastus, vaid fantaasia, vaimuhaige ettekujutus. Armastus tähendab teisele hea soovimist, aga armastus, mis eirab tõde enda objekti kohta, ei saa teda ka kuidagi aidata. Või kui eitatakse objektiivse hea ja halva olemasolu üleüldse, siis mis jääb ka armastusest järele muud kui “kumisev vasknõu”? Mida tähendab öelda, et ma soovin kellelegi head, kui “hea” võib tähendada ükskõik mida, või teisitiöelduna, kui “head” ei olegi olemas? Kuid püha Paulus arvas vastupidi, et “armastus rõõmustab tõe üle”.

Ja tõde ilma armastuseta? Siin tekib kiusatus mõelda, et tõde on ikka tõde, hoolimata armastusest või vihkamisest – hoolimata sellest, mida tahtega olendid tõega peale hakkavad. Aga see põhineb eeldusel, et faktide maailm ja väärtuste maailm on teineteisest lahus, et need on täiesti erinevad reaalsused ilma omavahelise kattumiseta. Ning tõepoolest arvavad paljud, et see on ainuvõimalik eeldus. Aga kristlased arvavad teisiti, kristlased – kasutades ühe autori sõnastust – on enda jaoks vastu võtnud piisava kinnituse selle kohta, et “lõplik reaalsus on õiglane ja armastav”. Reaalsusel enesel saavad olla sellised omadused! Kristlikus maailmapildis eksisteerib kõik olemasolev ainult sellepärast, et Jumal on nii tahtnud. Ja nii on mõttekas öelda, et inimene, kes arvab, et ta võib kellelegi “tõe pähe pillata” ning siis tema juurest minema jalutada, ei eksi üksnes armastuse vastu, vaid ka tõe vastu. Sest kes on valmis kuulutama teisele tema eksimusi, aga mitte teda aitama, eksib ise Jumala tahtmise vastu, aga Jumala tahtmine on ka tema enda olemasolemise ainus põhjus.

Ja nii võib arvata, et vastuolu tõe ja armastuse vahel saab olla ainult näiv vastuolu, ning lapsik on küsida, kumma poole peaks rohkem püüdlema, kas ma peaksin kuuluma “tõeleeri” või “armastuseleeri”. Katoliiklik pühak Edith Stein on öelnud: “Ära aktsepteeri midagi tõena, kui selles puudub armastus. Ning ära aktsepteeri midagi armastusena, milles puudub tõde! Ühest ilma teiseta saab destruktiivne vale.”

Asjadele niimoodi vaatamine aitab ehk ka seletada, miks ilmalikule mõtlejale võib paista, et kristlased on silmakirjalikud – Jeesus rääkis ju tähelepanuväärselt palju ligimesearmastusest, kristlased paistavad aga silma hoopis ligimeste hukkamõistmisega!

Kuid tähelepanelikumal vaatlemisel võib märgata, et kristlased mõistavad hukka pattu, kuid mitte patustaja. Võiks isegi öelda: esimesest hoidumise suhtes on kristlased äärmuslikult nõudlikud, kuid teisele on ette nähtud ka äärmuslik halastus. Kristlik õpetus sisaldab väga kõrgeid moraalseid ideaale, kuid ka suurt kaastunnet nende suhtes, kes võitlevad selle nimel, et enda elu selle tõega kooskõlla viia.

Taipamata eespool seletatud seost armastuse ja tõe vahel võib ilmalik inimene siiski arvata, et halastuse nimel peaks kristlane enda moraalsetes nõudmistes järeleandmisi tegema, sest muidu on ta nagu variser, kes ei oska näha asjade loomulikku hierarhiat ega seada õigeid prioriteete. Aga see ei ole nullsumma mäng, kus ühe esiletõstmiseks peab teises järeleandmisi tegema. Kristlus on kantud radikaalsest mõlemat kaasavast loogikast, mis ei tunnista kompromissi. Pattu peab ägedalt vihkama, aga andestama peab koguni andestamatuid tegusid, armastama armastust mitteväärivaid inimesi.

See on, ma arvan, klassikaline kristlik nägemus halastuse ja õigluse, tõe ja armastuse vahekorrast. Maailmavaate puhul, mis ei ole mõlema suhtes rangelt kompromissitu, võib esineda tugev ja loomulik kiusatus eelistada armastust tõele. Modernne ilmavaade tunnustab kristluse armastusekäsku, kuid tahab saavutada suurt armastust armastuse tähenduse devalveerimise läbi. Armastama ei pea ligimest enam mitte tema pattudele vaatamata, vaid nende tõttu. Tänapäevane liberaal ei sunni end armastama seda, kes armastust ei vääri, vaid lihtsalt laiendab oluliselt armastusväärsuse piire, kuulutab kõik armastusväärseks või vähemalt neutraalseks. Peaaegu ainukesed, kes sellest sfäärist välja jäävad, on need, kes temaga selles küsimuses ei nõustu. Ja neile enam tõesti halastust ei jätku.

Et tuua mõtiskluse lõppu veel natuke konkreetsust, siis see on ka põhjus, miks kristlased ei saa toetada kooseluseadust säärastel põhjustel, et see “toob osale kaaskodanikest parema enesetunde”. Seadusi ei looda kellegi tuju tõstmiseks. Pealegi seostub ka konservatiivsus mulle eelkõige sellega, et ta näeb väärtusi immanentsena; et kui midagi on hea või halb, siis see tõesti on seda lihtsalt iseenesest, sõltumata sellistest kaalutlustest nagu kellegi enesetunne. Ning millised väärtused on tähtsamad kui need, mis puudutavad perekonda ja soojätkamist? Tõe jalge alla trampimine armastuse nimel on aga pigem Pyrrhose võit.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Heido Trofimov
Portaali Objektiiv kolumnist, katoliiklane ja Tartu Ülikooli füüsika magistrant