Kolumn: Eesti demokraatia haiseb

Brüsseli Manneken Pis ehk Pissiv Poiss. Foto: Francois Lenoir, Reuters/Scanpix

Portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri leiab Eesti demokraatia tänast seisu hinnates, et euroopalikest väärtustest rääkimine seltskonna poolt, kes neid väärtusi tegelikkuses moonutab, eirab ja rikub, on pehmelt öeldes hale.

Kristlikest ja seega tõelistest Euroopa väärtustest lähtuvale Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on külge poogitud Kremli-meelsust ja läänevastasust. Samamoodi sildistatakse rahvuskonservatiivset erakonda EKRE ja teisi rahvusliku suuna esindajaid. Äsja vihjas rahvasaadik Marko Mihkelson (IRL), et need jõud ründavad Eestit umbes nagu impeeriumimeelne Interrinne laulva revolutsiooni ajal. Vähemalt seesugune mulje võis Mihkelsoni artiklist jääda.

Mihkelson mainib “küüniliselt pahatahtlikku rünnakut meie vabaduse põhialuste vastu”. Kas tõesti on Eesti geopoliitiliste valikute üle arutlemine ja teatud asjade kritiseerimine juba iseenesest rünnak? Sel juhul tuleb tõdeda, et mistahes arvamus või mõte, mis ei toeta euroföderalismi ja üha suuremat eurointegratsiooni, on surmapatt Eesti julgeoleku ja vabaduse vastu. Kuid kas sel juhul ei esinda raevukat internatsionaalset (multikultuurilist) impeeriumimeelsust hoopis nn valged, euromeelsed jõud?

Hüva. Aga kuidas läheb meie kalli vabaduse alustega kokku Eesti poliitilise “eliidi” poolt viljeldav näiline demokraatia? Kui vähe hoolib ideoloogiliselt indoktrineeritud või lihtsalt konjunkturistlik ja küüniline võimulolijate seltskond (eriti Reformierakonna ja sotside hulgast) rahva tahtest, seda on ilmekalt näidanud kooseluseadusega seonduv, mis on algusest peale väljunud ausameelse demokraatliku debati, õigusloome heade tavade järgimise, ühiskonna sidususega arvestamise ning demokraatliku poliitilise kultuuri raamidest. On saanud selgeks, et progress (nii nagu teatud seltskond seda näeb) ja võib-olla ka püüd meeldida mõnedele tähtsatele välismaa onudele-tädidele on olulisem kui kõik muud väärtused, ratsionaalsed kaalutlused ja ühiskondlik rahu.

Meenutagem muude manipulatsioonide kõrval, et kooseluseaduse läbisurumiseks jäeti eelnõust välja rakendussätted, millest osa oleks nõudnud 51 poolthäält – nii palju poolthääli aga polnud võtta. Arvestati, et kui põhimõte (samasooliste paaride riiklik tunnustamine) on legaliseeritud, suudetakse hiljem muu vajalik külge pookida. Aga võta näpust – ka nüüd napib kooseluseaduse läbisurujatel toetust, mistõttu kaalutakse mullusega sarnast taktikat: võtame seadusest välja 51 poolthäält nõudvad sätted, äkki õnnestub ülejäänu läbi suruda. Ja eks me vaata siis edasi, milliste nippidega ülejäänud sätted läbi suruda. Seda tehes lasevad valgustatud kõrge kaarega pähe rahva enamusele ja samuti kirikutele-usuühingutele, kelle seisukohta nad teavad, kuid mis neid ei morjenda.

Ühiskonna ideoloogiline ümberkujundamine ei piirdu muidugi mitte ainult ühe seaduse läbisurumisega. Mõelgem sellele, milliseid antikristlikke ja revolutsioonilisi ideaale väljendab ja edendab Euroopa Liit oma lõputult kuhjuvates aktides ja dokumentides, segasevõitu asutustes ja komisjonides-komiteedes, rahastamispoliitikas jne. Euroopa kristlikke ja loomupäraseid aluseid lammutavat agendat viivad lisaks üleliidulistele asutustele ellu Euroopa maksumaksja rahadel parasiteerivad valitsusstruktuurid ja “vabaühendused”.

Muidugi võib väita ja väidetaksegi, et väärtused nagu sallivus, hoolivus, solidaarsus, vähemustega arvestamine jne on olulisemad kui enamusdemokraatia külm aritmeetika. Probleem on aga selles, et nendele igati kristlikele ja headele mõistetele antakse meelevaldne, perverteeritud, väärastunud ja moonutatud sisu. See tuleneb suurel määral progressivismi ideoloogiast, mis püüab oma eesmärkide elluviimiseks teatud mõisteid ja institutsioone ümber defineerida. Loomulikult on progressivismi revolutsioonilised püüdlused selle edendajate jaoks palju tähtsamad kui mingisugune demokraatia. Aga sarnast arusaamist demokraatiast nägime me juba Nõukogude ühiskonnas, kus teatavasti valitses maailma kõige ehtsam, klassivõitluse ideaale järgiv “demokraatia” – mitte selline moonutatud võltsdemokraatia, nagu kapitalistlikus läänes.

Seepärast polegi Eesti demokraatia tänase seisu kohta öelda midagi eriti head. Euroopalikest väärtustest rääkimine seltskonna poolt, kes neid väärtusi moonutab, eirab ja rikub, on pehmelt öeldes hale.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!