Kolumn: eetikast ja tervest mõistusest

Eetika on inimliku elu alus, eetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese, kirjutab kolumnist Malle Pärn ja lisab: me peaksime tõsiselt hakkama kasvatama rahvuslikku eliiti, eetilisi inimesi, kes oleksid noortele eeskujuks.

Eetika – ja terve mõistus. Need mõlemad on tänapäeval vähemalt kergelt põlu all olevad mõisted. Eetika tehakse ümber, ning tervele mõistusele eelistatakse lühinägelikku ja kergeusklikku rumalust.

Need mõisted on omavahel tihedalt seotud. Sest terve mõistusega inimene tahab olla eetiline. Teda huvitab, mida tähendab eetiline olla, ja mis on inimlik eetika.

Ühiskonnas ja kogukonnas elav terve mõistusega inimene arvestab sellega, et ta elab ühiskonnas ja kogukonnas, ja kogukond püsib koos siis, kui seal valitsevad omavahel sõbralikud suhted, kui kogukonna liikmed peavad üksteisest lugu.

Eetika ei ole reeglite kogumik, eetika on teadmine, et me oleme üks perekond ja me hoolime üksteisest. Nii väike rahvas nagu me oleme, meil on iga üksik indiviid tähtis, me peame üksteisest lugu pidama, me peame iseendast lugu pidama. Inimene, kes oskab endast lugu pidada, peab lugu ka kaasinimesest.

Väga paljud mõisted on meil tänapäeval tagurpidi pööratud, neile on antud uus tähendus ja sisu, me näeme, et tervet mõistust mõnitatakse ja laimatakse, aga rumalust ja kergemeelsust ülistatakse. Arukas inimene oskab vahet teha tõe ja vale vahel ega lähe selle hullusega kaasa.

Valitsus, seaduste tegijad, ühiskonnaelu korraldajad – peaksid olema eliit, ka vaimne eliit, mitte ainult fiskaalne. Mina arvan, et hea poliitik on see, kes ei valeta, kes näeb tegelikkust võimalikult tõelähedaselt. Kes ei lase ennast petta ega peta teisi. Kes oskab vahet teha olulise ja ebaolulise vahel.

Nobless, kõrge seisus, kohustab – nii öeldi kunagi. Võrdsus, võrdne kohtlemine, millest meil viimasel ajal palju räägitakse, on abstraktne idee. Me ju näeme, et selle kuulutajad seda isegi oma elus ei suuda teostada. Ikka nõutakse seda “võrdsust” vaid teatud gruppidele.

Olulisem kui võrdne kohtlemine on tõde: kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.

Kuidas saab võrdselt kohelda esimese klassi õpilast ja ülikooli professorit? Siis tuleks ühtlustada nõudmised, ja meil ei saaks enam kunagi olemagi mingeid professoreid. Lõikame aias kõik taimed ühepikkusteks?

Inimestel on erinevad vajadused, erinevad võimed, neid pole võimalik võrdselt kohelda. Balletiartist ja ooperisolist on teatris võrdsed senikaua kuni kumbki teeb seda, mida ta teha oskab. Balletis aga eelistatakse balletiartisti ja ooperis ooperisolisti.

Miks ei räägi keegi “võrdsest kohtlemisest” siis, kui tuleb juttu palkadest, pensionidest, lahkumiskompensatsioonidest? Aga trahvid on võrdsed kõigile, ehkki nad on jõukohased ainult vähestele? Selle nähtuse nimi on topeltstandardid. Kas tõesti on juhtunud see, et me oleme lubanud oma riiki juhtima rumalad ja vastutustundetud karjeristid? Raha, võim ja kuulsus on arukale inimesele stiimuliks ja toeks, aga rumalale on nad hukutavaks kiusatuseks, mis üheskoos võivad moodustada lausa rahvusliku katastroofi.

Tõeline auahnus väljendub ausas tegutsemises, mitte mahhinatsioonide kaudu kõrgele positsioonile trügimises. Keegi ei saa kujundada teisele mainet, see on nagu paberist laevuke ookeanil. Maine kujuneb inimese (või organisatsiooni) tegudest. Ja ka sõnadest, loomulikult, oma tegelike mõtete ausast ja arukast väljendamisest. Ilusas eesti keeles, mitte kantseliidis ega õõnsakskulutatud või meie keelde sobimatutes võõrsilt laenatud poliitfraasides.

Mingi väline sund ei tee inimest eetiliseks, see on sisemine vajadus, ma ütleksin, et see on terve mõistus. Rumal inimene ei hooli eetikast, arukas inimene tahab olla eetiline. See ei ole mingi tilluke lisandväärtus.

Selgitan. Eetika on mõistliku inimese loomulik elamise ja käitumise suunaja. Eetika on mõistmine, et kõik siin maailmas on omavahel seotud ja üksteisest sõltuv. Et igal meie teol on tagajärjed, mis tulevad meile alati kätte tagasi.

Eetika on inimliku elu alus. Eetika on vastastikune lugupidamine ja usaldus. Eetika on eelkõige lugupidamine iseendast. Eetika on see, mis teeb bioloogilisest inimloomast täieliku inimese.

Eetika on see, mis tõestab inimese seose Kõrgema Vaimuga, ja annab inimese elule ning maailmale mõtte.  Eetika on lähtekoht ja eesmärk ühekorraga. Algus ja lõpp. Eetika on kõik.

Me peaksime tõsiselt hakkama kasvatama rahvuslikku eliiti, eetilisi inimesi, kes oleksid noortele eeskujuks. Me peaksime austama ausaid, julgeid, vastutustundlikke, tarku inimesi, mitte lodevaid, valelikke, rumalaid, ahneid, kiuslikke, pimedaid.

Kolumn: eetika on inimliku elu alus

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!