Kolumn: Euroopa leinapäeval natsionalismist

USA, Euroopa Liidu ja Venemaa lipp. Bigstockphoto.com

On väga kahju, et Venemaa reklaamib ennast naabritele rusikakangelasena, kelle jaoks ei eksisteeri dialoogi, vaid ainult poksiring. Venemaa ja Euroopa pidev konflikt mürgitab meie kontinenti ja tsivilisatsiooni. Euroopal ja Venemaal on tegelikult palju enam ühist kui eraldavat, me mõlemad aga keskendume eraldavale. Islamiekspansiooni ohtu silmas pidades on aeg lõpetada tsivilisatsioonisisene konflikt, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Meil oli hiljuti Euroopa päev. Mulle meeldib seda nii tähistada. Meeldib mõelda, kui kirju ja eripalgeline Euroopa on. Ja mulle meeldib olla poolsoomlane, pooleestlane ja seega täisvereline soomeugrilane ning eurooplane. Kas saab keegi panna pahaks, et mulle on olulised nende mõlema rahvaste kultuurid? Kas saab nõuda kelleltki, kelle üks vanem on eestlane ja teine venelane, või ukrainlane, sakslane, juut, et ta võtaks ühe ning jätaks teise? Kuidas see välja näeks? Miks mitte leppida teadmisega, et tema vanemad omal ajal kokku saades ei mõelnud rahvusküsimustele? Pealegi tundub, et lisaks soole on ka rahvus voolav mõiste – ja tegelikult on see palju loomulikum kui väide, et inimene võib olla kolmapäeval mees, neljapäeval naine ja reedel… Olen kunagi kohanud inimest, kelle isa oli armeenlane, ema juut ja ise oli ta passi järgi venelane. Niisiis võib rahvus olla tõesti valiku küsimus, ning inimese kultuuriteadlikkuse vormivad inimesed, olud ja keel, mis teda lapsena ja noorena ümbritsevad. Elu ise on aga mitmepalgelisem ja keerulisem kui me seda tahaksime.

Minu vanaisad on surnud, ent üks neist pidi mitu aastat kandma Wehrmachti halli mundrit ja viibima vangilaagris. Õnneks mitte stalinistide käes. Kuigi elu Belgia kaevanduses ja Kanadas metsa langetades ei olnud kerge, oli see ikkagi hoopis teine tubakas kui GULAGi süsteemi valvsa pilgu all stahhaanovlikult oma elu säästmata kirvega vehkida.

Teine oli sunnitud kandma Punaarmee rohelist. Venemaa soomlasena, seega fašistina, ei võinud tema ja ta pere pärast sõda enam oma kodus elada ja nii nad Eestisse tulidki. Siin sai temast oma sünnikoha tõttu mitmete kohalike jaoks hoobilt kommunist ning üks aeg tahtsid metsavennad teda selle eest ka võpsikusse täienduskoolitusele viia. Koputasid aknale ja kui vanaisa selle avas, võeti tal rinnust kinni ja üritati kodunt välja vedada. Tänu vanaemale, kes toas oma mehe jalgade otsas rippus, jäi vanaisal kursus läbimata.

Normaalse inimese loomus ei luba tal elada pidevalt konfliktisituatsioonis. See teeb normaalse inimese haigeks. Leidub muidugi ka neid, kelle jaoks pidev vastuseisus elamine on toitvaks jõuallikaks – ümberringi mürki külvates tunneb ta olukorra isandana.

Kui skandinaavlased rändasid 19. sajandil Uude Maailma, otsustasid nad kokku hoida ning kaugel sünnimaast säilitada oma identiteedi. Nii asutati mitmeid rootslaste ja norralaste segakogudusi. See idüll ei kestnud aga kaua, ning mõne aja pärast olid need kogukonnad omavahel konfliktis. Asi läks nii kaugele, et ühe segakoguduse rootslasest pastor kirjutas aastaaruandesse: “Eelmisel aastal võeti meie kogudusse vastu 19 ristiinimest ja 6 norralast.” Niisiis olid rootslased-norralased varsti taas eraldi, sest rahvuslikud erinevused, nagu toona tõdeti, olid ületamatud. Selliseks ka olukord jäi, kuni mõlemad seltskonnad muutusid ingliskeelseks ja vanad tülid jäid ajalooraamatutesse. Nüüd heidavad nad mõlemad selle kummalise olukorra üle nalja.

Arvestades praegu maailmas toimuvat, meeldib mulle väga see, kuidas omavahelise konkurentsi ning erinevustega saavad hakkama soomlased ja rootslased. Enne Soome-Rootsi maavõistlusi võib Helsingis kohata plakateid tekstidega, mis peaksid soomlastel adrenaliini möllama panema: “Rootsi sõjavägi on põhjamaade tugevaim!”, “Soome sisu (essents, olemus) on kõigest üks lagritsapastill!”, “Oluline ei ole see, et Soome võidaks, vaid et Rootsi jääks teiseks!” Rootslased ei jää võlgu ja vastavad umbes samaga. Nemad panevad omakorda rõhu soomlaste alkoholilembusele. Ei ole küll neist ilus, ent soomlased teavad, et kus suitsu seal tuld. Igatahes üksteise kolkimiseni ja autode põletamiseni ei jõuta.

Ühes erinevaid rahvusi tutvustavas teoses heidab ameeriklasest autor nalja selle üle, kuidas eestlased ja soomlased on üritanud talle tõestada kui erinevad rahvused need on. Ta ei suutvat siiamaani neil kahel rahval vahet teha. Mina seda talle pahaks ei pane. Mina ju ei tee vahet näiteks vahet njuujorklasel ja teksaslasel.

Oleme siis eurooplastena nii erinevad ja samas nii sarnased. Oleme piisavalt sõdinud ja oma kontinenti inimestest tühjendanud, et meil on sõdadest kõrini. See on isegi tore. Kahjuks on meie maamunal veel palju selliseid seltsimehi, kelle jaoks rahvaste- ja riikidevahelised konfliktid on normaalne ja ka ainuvõimalik seisund. Mõni on selles rahvaste omavahelises vastuseisus näinud sarnasust inimeses toimuva võitlusega kurjuse ning headuse vahel. See on väga vale lähenemine. Võitlus iseendaga ei ole võrreldav sooviga tappa oma ligimese sees kõik, mis tema juures häirib. Veel enam – kui häirib kõik, siis võib selliste arvates vastuolud lahendada probleemikandja enese likvideerimisega.

On eluliselt oluline, et Euroopa päeval mõtleb meie kontinent nendele miljonitele hukkunuile ja pöördumatule traumale, mille see seni viimane sõda tsivilisatsioonile tekitas. Räägime sellest, et meie kontinent ja tsivilisatsioon ei saa minna edasi tulevikuga lõpparvet tegemata, ent ikka on neid, kes vehivad rusikatega ka siis, kui kaklus on ammu lõppenud ja kisklejate üleskeerutatud tolm maha langenud. Selliste inimeste jaoks on rahuolukord ebanormaalne. Ilmselt tunnevad nad end halvasti võimaluseta ise kellelegi kitli peale anda või vähemalt kaasa elada, kui kellelgi selg prügiseks tehakse. Ega nad tühjast lehvita selliste loosungite ja üleskutsetega: “1941–1945: Võime korrata!”, “Berliini peale!”, “Täna Krimm, homme Rooma!”

Venemaa ja Euroopa pidev konflikt mürgitab meie kontinenti ja tsivilisatsiooni.

Brüsseli kõikelagastava internatsionalismi valguses oleks selline eneseteadlikus isegi tervitatav, kui tegemist ei oleks meeldetuletusega stiilis “kui meile miski ei meeldi, tuleme tagasi ja anname teile lõuga.” On tegelikult väga kahju, et Venemaa – suurte kunstnike, teadlaste, mõtlejate, kirjanike ja heliloojate maa – reklaamib ennast naabritele rusikakangelasena, kelle jaoks ei eksisteeri dialoogi, vaid ainult poksiring.

Venemaa ja Euroopa pidev konflikt mürgitab meie kontinenti ja tsivilisatsiooni. Ka see konflikt ei ole oma loomult lihtne. Tagamaade selgitamine on siin enam kui keeruline. On lihtne öelda, et kõiges on süüdi Brüsseli leivaisad – rahahaid. Sama lihtne on tõdeda, et konflikti allikaks on Venemaa nägemus endast kui üksnes vaenlastest ümbritsetud maailma päästjast. Süüdistusi loopides ja kaigastega torkides üksteise tugevust järgi proovides kaotame oma tähelepanu meid kõiki – Lissabonist Uuraliteni – ähvardavate ohtude suhtes. Nendest olulisim on kahtlemata islamiekspansioon, mis on eriti teravalt välja toonud Euroopa nõrkuse.

Vene Õigeusu Kiriku perekonnaküsimustega tegeleva osakonna juht ülempreester Dmitri Smirnov ütles õigesti, et kui Euroopa naised ei hakka sünnitama, islamiseerub Euroopa 30 ja Venemaa 50 aasta jooksul. Kas see, et tõe ütles välja ülempreester Smirnov Moskvast, teeb sellega nõustujatest putinistid? Kui Venemaal on sündimus tõusnud 1,3 pealt 1,74-le, kas peame seda pidama antidemokraatlikuks protsessiks, millele peab vastu seisma? Kas sündimuse langust Euroopas peab tervitama kui feminismi võidu vilja?

Euroopal ja Venemaal on palju enam ühist kui eraldavat. Meie mõlemad aga keskendume eraldavale.

Euroopal ja Venemaal on palju enam ühist kui eraldavat. Meie mõlemad aga keskendume eraldavale. Brüsseli globalism ei vii meid tervenemisele, see on siililegi selge. Venemaa revanšism ei tee teenet venemaalastele ja viimases suures kakluses kambakesi vähestele vastastele ära tegemine ei peaks olema pidev, uhkeldav jututeema. Igavaks läheb.

Meil, eurooplastel, on samas õppida venelastelt, kuidas enda eest seista. Meie ei viitsi enam ise pingutada enda kaitsmiseks, vaid arvame, et riigi kaitsmine peab olema teenus, mida saab sisse osta või lahendada palgasõduritele tööülesannete andmisega. Samas on laisklev ja lapselikult oma kahtlase väärtusega inimõigustest lalisev, reaalsest elust irdunud Euroopa oma palgavägede kasutamisega enam kui hambutu ja saamatu.

Seepärast tsiteerin veel kord meie klassikut Anton Hansen Tammsaaret, sest seda on tarvis praegu nii eestlastele kui venelastele, prantslastele, hollandlastele ja ukrainlastele. Ja ka ameeriklastele. Kõigile meile, kellele läheb korda meie tulevik ning kes ei soovi, et meie tsivilisatsioonist saaks juurteta, maailmas sihitult ringilendav prügi, mis kahjutundeta minema pühitakse.

Tammsaare on kirjutanud: “Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.”

Meil on aeg lõpetada tsivilisatsioonisisene konflikt. Või vähemasti peame selle edasi lükkama, kuni meie tsivilisatsioon on kokkulangemise äärelt üles raputatud, ellu turgutatud ja suudab seisma jääda vaenulike tuulte-tormide kiuste.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!